Pygmalion

Bernard Shaw „Pygmalion“, lavastaja Pavel Safonov, Teatralnõi Marafon Päris naljakas ja veneliku hoogsusega mängitud lavastus oli. Kõik oli peaaegu üle vindi keeratud, aga sellise viimase vindi peale, et ei häirinud. Eliza oli alguses tõeline mats, naljakas matsiplika, kes pani omale selga bravuursed riided ja lollilt uhke naeratus näol mööda Higginsi vastuvõturuumi jalgu kõrgele tõstes ringi marssis. Tegi ühe ringi ära, seisis natuke väljakutsuvas poosis ja siis uus ring. Kõik käis muusika saatel, aga õnneks mitte „Minu veetleva leedi“ muusika. Eliza sarnanes metslasele, aga mitte Euroopa metsadest väljakaranule, vaid Aafrika kõrbeelanikule, mr. Higginsi juures antakse talle selga „hiina kittel“, mis oma tegumoelt, kuid mitte kangakoelt, meenutas rohkem Aafrika naistehõlsti. Seda metslaseks olemist toetas ka muusikaline kujundus, sellised põrisevate trummirütmidega ebameloodilised meloodiad, nagu rohkem mürataust kui muusikaline kujundus. Mr. Doolitle oli rohkem prügikoll kui prügivedaja. Higginsi „majanduslik naine“ mrs. Pears kandis peas pikka krunnis patsi, seljas oli ülimini lai must kleit ja jalas kõrge kontsaga põlvedeni punased saapad. Muidu oli ta hästi karm tädi, aga vahepeal vihtus tantsu, nii et lühikese kleidi alt sukaääred välkusid. Eliza õpetamine, s.t. rääkima õpetamine nägi välja liikumisõpetusena, siis tegelesid Higgins ja Pickering Elizaga nagu Buratiinoga, asetasid tal ühe jala teise ette ja õpetasid teda kõndima, selline küllalt pikk tantsulise liikumisega number oli. Aga neid kuulsaid „h“ hääliku väljahääldamist ja eraldi foneemide kallal pusimist, nutmist ja traagikat ei näidatud üldse. Õhtu täht oli Julia Rutberg mrs. Higginsi rollis, see oli tõeliselt vahvalt lahendatud roll, nagu elav muumia, kes enamuse ajast kivistunud robotiliigutustega ringi liikus, aga vahepeal tulid talle hood peale, siis ta suutis igasuguseid akrobaatilisi tireleid teha, jalgu pea kohale loopida ja kätel seista. Ja siis tardus jälle ja oli ümber kukkumas, nii et lähedal seisvad inimesed teda kinni püüdma pidid. Mõnes asjas oli mrs. Higgins koguni dementne, näiteks käis ta kogu aeg ringi, ühes käes kohvitass, teises kaktus, ja ajas segi, kummast käest tuleb rüübata, pistes omale paar korda kaktuse suhu. Teejoomine mrs. Higginsi juures oli lahendatud eriti teatraalselt, mrs. Higgins võttis kõiki külalisi vastu käed avali kivistunud poosis ja kandis monotoonse emotsionaalsusega ette tekst, nimetades külalise nime ja teda teistele külalistele tutvustades. Väike ebakõla oli selles, et Eliza läks Higginsi juurest ära väga õnnelikuna, aga järgmises stseenis, kui Higgins tormab oma ema juurde ja kaebab Eliza kadumise pärast, teatab mrs. Higgins, et Eliza on siin, ta tuli äärmiselt murtuna, tahtis ennast enne seda jõkke ära uputada. Mr. Higginsit mängiv näitleja Grigori Antipenko nägi välja nagu noor Dan Põldroos. Viimases stseenis, mis toimub mrs. Higginsi pool, kuhu koguneb kogu senini lavale astunud näiteseltskond. Selles stseenis vaatasin, et endine prügivedaja, nüüd „tänu“ mr. Higginsi soovituskirjale ülivõimsa päranduse saanud tõeliseks džentelmeniks muutunud mr. Doolitle ja mrs. Higgins oleksid väga kena paar, nad mängisid ka hästi vahvalt, selline tõelise sädemega duett oli ja läksid koos mr.Doolitle'i laulatusele, aga mingit sellist lootust ikka ei antud, et mr. Doolitle oma laulatuse tühistab ja mrs. Higginsi oma südamedaamiks valib. Peale viimast stseeni oli veel tummstseen, kus laval on vaikivad tegelased, nende hulka ilmub Eliza ja jagab igaühele ühe lilleõie, andes viimasena õiekese ka mr. Higginsile, nii et leppimine nende vahel leiab ikkagi aset, kuigi mr. Higgins venitab pinget ja tekitab pausi, kui pikalt oma kallimalt lillekest vastu võtta ei taha. Selline sümboolne Eliza ja Higginsi paaripanek, teiste vaikival heakskiitmisel.