Armastuse territoorium

Michael Kristofer „Armastuse territoorium“, lavastaja Vladimir Pankov, Art Partnjor XXI Nagu ma kavalehelt osaliste nimesid nägin, oli mul selge, et ma olen seda näidendit kunagi Vene Kultuurikeskuses näinud. Naine ja tema kolm meest, selline küllalt kesine komöödia, siis mängis peaosalist Constance-Jelena Safonova ja tekstist tuli meelde, et väga naljakas koht oli, kui kõige noorem mees tuli külla ja nõudis praktikat. Aga nüüd seda kohta üldse ei olnudki. Kuigi imearmsa ja võrratu Jelena Jakovleva esituses võib ka sellist jama vaadata, oleks võinud ikka midagi paremat Tallinnas näidata. Intertüdruku ja Kamenskaja esituses kannataks vist isegi teatripubliku õudusunenäo „Õitsengu“ välja. Lavakujunduseks oli hästi pikk mitmest lauast koosnev laud ja ühes lava tagumises nurgas kapp. Kõik tulid kapist välja, kapp täitis ka ukse aset. Või siis käidi seal riietumas, et uue kostüümiga publiku ette astuda. Kuna näidendi originaalpealkiri on „Naine ja klarnet“, siis oli laval ka klarnetimängija ja sai kuulata väga paljusid variatsioone „My Way'st“. Naine kutsus omale külla klarnetimängija, kuigi ta tahtis tellida tšellomuusikat, aga tšellot ei olnud, siis jäi üle ainult klarnet. Ja hakkab meenutama oma elu kolme suurt armastust. Meeste trio ilmus aeg-ajalt lavale ka kõik korraga, korrati ühte ja sama fraasi, võimendati ja naise poolt öeldut, kõik see kõlas kajana ja tundus täieliku hullusena. Naisele kingiti lilli, siis ta peksis nendega nagu vihaga mehi. Peksis nad laiali. Huvitav oli jälgida riietusesemete puhul, kus on lill. Iga tegelase igal riideesemel oli suure punase lille kujutis. Tegevuse käigus lõbustas muusik ennast sellega, et sõi armukesest järele jäänud söögi ära. Viimase mehega, kodukanaga, seisis naine teine teisel pool pikka lauda ja nii moodustasid nad „ideaalse paari“.