Tabamata ime

Eduard Vilde „Tabamata ime“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine See oli nüüd küll sotsiaalprojekt „Anname näitlejatele tööd“. Mitte ainult suuremale osale oma trupist, vaid ka Vilde rahvateatrile. Rahvateater toodi lavale ja lasti neil kogu oma tehnilist arsenali näidata: me oskame tavaliselt kõndida, liikumatutesse poosidesse tarduda, luurata, hiilida, pinda kombates kõndida, vitriinidesse pandud juveele imetleda, massi mängida, kaasa plaksutada ja isegi iga näitleja poolt ühe repliigi kuuldavale tuua. Braavo! Neljas pilt tundus juba absurdne oma ülerahvastatuses: laval oli kahe teatritrupijagu näitlejaid, aga teha polnud neil seal mitte midagi. Kõik seisid kohtadel ja kuulasid kõnelejat. Kuni kümneminutiliste kõnedega astusid esile mitmed professionaalsed näitlejad, teised passisid ülejäänud aja niisama. Imestasin, et nad sellel ajal magama ei jäänud, aga eks neid on selleks koolitatud ka ja need, keda koolitatud pole, said küllalt harjutada, et tuleb kõik see pool tundi ja natuke peale tähelepanelikult kuulata, mida see inimene, kes parajasti kõnet peab, räägib, öeldule reageerida ja vajalikus kohas plaksutada või ahhetada. Lõpus kõlas vist lavastaja enda poolt irooniliselt mobiiltelefoni helin teemaga „Mingem üles mägedele...“. Mis kontekstis me seda laulu teame? Ikka „Kevadest“, kui kõlab see viisijupp ja Toots raputab Kiirt üles: „Ärka üles, Kiir, juba laulavad!“ Samamoodi siis lavastajapoolne vihje publikule: „Ärgake üles, kallid vaatajad, etendus on läbi“. Stilistiliselt oli see lavastus täielik pudru ja kapsad. Teksti ja osaliselt riiete poolest oldi Vildetruud, aga teise osa riiete, esemete ja aksessuaaride, ka lavakujunduse poolest kaasaegsed. Riietuses läkski range piir – diletandid olid riietatud Vilde-aegselt, profid näitlejad kaasaegselt. Juta nägi koduses riietuses välja nagu kolhoosnik, kirsades, laiades kottpükstes ja madrusesärgis. Teises vaatuses, kui ta ennast kontserdi puhuks lille on löönud, siin kohe sõna otseses mõttes lille, otsib nende kodu kaunistavatest ja Leo Saalepi saabumise puhul toodud lillekuhjast omale ka lillekaunistuse pähe, on ta omal huuled tumelillaks võõbanud. Muidu olid profinäitlejatel-naistel päris ilusad kostüümid, ainult Lilli kontsertkleit pani imestama – kui ta selle kleidi tellis, siis ta ju ei teadnud, et see peaks olema matusekleit. Kui ma esimeses vaatuses huvitavaid kostüüme nägin, siis hakkasin juba suure huviga ootama, mis šedööver Lillil kontserdi ajaks seljas saab olema, aga see must ja küllalt vormitu kleit oli täielik pettumus. Juveelidega vitriinid olid arusaamatud, toimub ju tegevus majaomaniku, mitte juveeliäri omaniku juures. Eva Marlandi pool toimuv stseen tundus juba sürrealistlik, kui naisterahval polnud kodus isegi lauda. Kontserdistseeniks oli tagalavale küll pikk laud organiseeritud, aga eeslavale toodi seda ikka kanderaami kujul, 2 amatöörnäitlejat said jälle rakendust, said lauda ringi kanda. Isegi seda nad oskavad! Eva hoidis sokke riidepuu konksu otsa torgatuna. Kogu seda Vilde igavat targutamist praegugi aktuaalsel teemal „talendid koju“, ei viitsinud küll kuulata, aga nii igav ka ei olnud, et oleks poole pealt tahtnud ära minna. Parim stseen oli Merle Jäägeri Lilli ja Margus Jaanovitsi doktor Vaigu taaskohtumine. Sai natuke aimu Lilli hullust minevikust ja pakkus täitsa pinget, kas Lilli suudab ahvatlusele vastu panna, armukeseks hakkamise kutse vastu võtta või jääb oma geeniusele truuks. Siin jääb Lilli veel truuks, aga lõpustseenis tähistab doktor Vaik oma triumfi, kui Lilli peale PR-esindaja telgitaguste paljastavat kõnet uhkelt Vaigu käevangus minema marsib. Lahkuti paaridena, nii et võis aru saada, et tegemist on õnneliku lõpuga – igaüks leidis oma, selle, mis vahepeal oli, et keegi oli 5 aastat armsamast lahus, et keegi elas koos vale inimesega jne. võib unustada. Nii et nagu selle näidendi lavastusega ikka, nagu selle näidendi pealkirja ka teistel puhkudel tarvitatakse: see oli taas üks tabamata ime.