Rebasemuinasjutt

J.O.Ekholm „Rebasemuinasjutt“, lavastaja Jekaterina Gorohovskaja, Vene Teater Ootasin midagi rohkemat, lavakujundus oli ikka täiesti igasugust arvestust. Tegevus pidi ju toimuma metsas, aga sellele ei viidanud mitte ükski detail, isegi seda polnud, et oleks mingi puudemotiiviga maalitud kanga eeslavale riputanud. Selle asemel oli eeslava ees läbipaistev õhuline eesriie. Ja lava ise oli jagatud kaheks, ühel pool rebasteurg, kus oli nahkne mööbel, teisel pool puust pukkide ja kõrge lauaga kanala. Ega seal näitlejatel eriti mingit mänguruumi polnudki, tuli iseendaga kuidagi lava ära täita. Kuigi tekst oli hea, mõned kohad ajasid täitsa naerma, näiteks, kui Ludvig XIV kanalasse „külla“ läheb. Ja need rebased ei tundunudki enam nii jubedad nagu nad filmis „Punane, kaval ja armunud“ või sama loo variandis Nukuteatris lapsena vaadates tundusid. Lapsena ma ikka täitsa kartsin neid rebaseid, et sellised halvad ja tumedad jõud, petavad kõiki ja naeravad õnnetute ja väetite üle. Ja siis veel söövad ära ka. Nüüd oli seda kõike täitsa lõbus vaadata, kuigi Labani trikid naiivsete jänesepoegadega olid ikka natuke südantkriipivad. Kostüümid olid täitsa vahvad, ma kujutasin ette, et loomi kujutatakse loomakostüümide ja maskide abil, aga loomad olid täitsa inimlikustatud, kandsid selliseid inimeste riideid ja küllalt maitsekaid. Rebasepere riietuses domineerisid oranž, valge ja must, kanaperes kollane ja must. Eriti naljakas oli kanala kujutamine, kui pereisa kukk koju saabus. See oli nagu stseen kolhoosiaja elust, kui igavene ärasuitsetanud ja täisjoonud kolhoosnik koju tuli ja kogu naispere teda aupaklikult kummardade vastu võttis, mehel kirsadki jalast kiskus.