Tuhkatriinu

Gioachino Rossini „Tuhkatriinu“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Ooperi kohta päris naljakas, kuigi jõudis juba esimese vaatusega korralikult ära tüüdata. Rossinist jäi kunagi hea mulje lavastuse „Itaallanna Alžiiris“ põhjal, kui ta täieliku geeniusena tundus, sellised huvitavad ansamblid, kus igal häälel on oma joru ja see kõik on meloodiliselt kokku pandud. Aga nüüd tüütasid kõik need trillerdused ja kordused päris ruttu ära. Lavastuslikult oli muidugi huvitav, eriti see liikuv tugitool, mille osa ühel etendusel koguni Marko Reikop mängis, nii et minu jaoks ei olnud see eriline üllatus, kui tugitool jalad alla võttis ja lavalt minema kõndis. Taolisi võtteid oli kasutatud ka teistes stseenides, juba enne tugitooli liikumist tulid erinevatest pindadest, nagu kappidest ja diivanist või seinapraost välja meeskoori liikmed. Laulsid oma osa ära ja pugesid oma peidupaikadesse tagasi. Selliseid vahvaid üllatusi oli kogu aeg, nii et kõik kokku oli tõesti koomiline. Muus mõttes oli ka hästi elav lavastus, toimumiskohad muutusid vaataja silmade all, Tuhkatriinu kodust saab ballisaal, kui seinad natuke kõrvale langevad ja osad seinad üles tõstetakse, üks mängupind laskus laest alla. Tõlla asemel sõitis Tuhkatriinu ahju peal taevasse jne. Kõige naljakam oli, kui prints oli oma tõllaga uperkuuti sõitnud, tõlla ette rakendati juba nende esimesel ilmumisel naljakad mitmemõõtmelised puuhobused, aga kui laepind alla lasti ja need hobused või üks hobune, sellest ei saanudki aru, kas oli üks või mitu hobust, olid selili lennanud, siis oli see eriti naljakas. Ja tõld oli ääretu, sinna sisse mahtus kogu meeskoor pluss veel prints ja Tuhkatriinu. Riietuse poolest olid kostüümid kaasajastatud, Tuhkatriinul seljas küllalt kaasaegne põlvedeni seelik, mustad sukkpüksid, kapuutsiga kootud kampsun. Õdedel olid seljas mingid naljakad pooleldi barokkseelikud, mille alt paistsid välja säärteni ulatuvad pitsidega aluspüksid. Sellest stiilist ei saanudki aru. Kui Tuhkatriinu kostüüm oli realistlik, siis need käisid küll mingi absurdi alla. Balli jaoks oli Tuhkatriinul koguni 2 kleiti, mõlemad valged ja küllalt sarnased, alt pooleldi läbipaistvad ja pikad kleidid. Lõpus tõusis Tuhkatriinu täitsa pühaku seisusesse, kui kasuisa ja võõrasõed viimase hetkeni talle kurja tahavad, tema õnne vastu seisavad ega suuda sellega leppida, et nad peavad Tuhkatriinu ees vabandama, siis Tuhkatriinu palub printsi, et tema endisele perekonnale andestataks. Nii et see ahjuga taevasse tõusmise motiiv võis selle lõpuga põhjendatud olla, et ongi selline pühak tüdruk, ei pea pikka viha, kuigi see perekond on teda orjastanud ja kogu tema varanduse ära raisanud.