Helisev muusika (jälle Õigemeel)

Richard Rogers „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Täna oli seda etendust vaadates vist parem tuju ja see täitsa meeldis mulle. Kohe väga meeldis. Birgit Õigemeel oli oma diletantismis ja ülemängimises väga naljakas, nii et võttis mitmel korral muigama, kuidas ta sõnalistes osades dramaatilist häält teeb ja kätega vehib. Alguses ma ei saanud aru, mida lapsed irvitavad, kui Maria ahastuses käsi taeva poole tõstab ja palub teda kloostrist mitte minema ajada, aga siis kuulsin pojalt, et Maria „mängib nii naljakalt“. Siis muudkui irvitasimegi, nagu mingi sõnaline osa tuli ja Õigemeel ennast suure draamanäitlejana kehtestada tahtis. Ta võiks aeglasemalt rääkida, muidu vuristab oma teksti ette ja kuigi diktsioon on enam-vähem, siis ei saa selle kiiruse tõttu ikka midagi aru. Vahepeal lugesin isegi inglise keeles subtiitreid, et aru saada, mida ta ütles ja mille üle rahvas naerab. Mõnel on siis nii hea kõrvakuulmine, et suutsid seda tema juttu eristada ja sealt naljagi tabada. Või siis naerdi ikkagi tema esituse üle. Ostsin küll piletid Hanna-Liisa Võsa esitusele, et näha ka teist koosseisu, Õigemeel ja Lumiste on nähtud. Nüüd ootasin Võsa ja Tamme, aga sain ainult Tamme. Raivo E.Tamm oli Trapina ikka palju parem mees, mitte nii tropp nagu Lumiste. Tamm laulis küll rohkem mööda, kuidagi hästi vaikselt, aga välimuselt parem ja noorem ja siis ka usutavam, et oma vanema tütre vanusesse tibisse ära armuda võib. Kuigi kohati tundub, et Maria on isegi noorem kui Trappide „olen 16, peagi saan 17“ vanim tütar. Kaifisin kogu hingest proua Schröderi miljonärilaulu: „Mul on eralennuk ja luksusjaht... seda aega ei mäletagi, millal bussiga ma sõitsin...“. Ainult selle stseeni pärast käikski neid etendusi vaatamas, aga noh tulebki üks kord veel minna, et lõpuks Võsa ka ära näha. Kui nad salaja jälle midagi ära ei muuda, nii et välja on kuulutatud Võsa, aga etlema tuleb ikkagi Õigemeel. Lõpustseenid, kui õnnetu perekond Trapp pantvangidena fašistlikul festivalil esinema peab, kiskus jälle silmad märjaks, aga mõtlesin sealjuures, et idee poolest oleks õigem, kui nad sellel festivalil ka vastavaid laule laulaks. Ega natsidega ei olnud ikka nii, et jah, me tuleme teie festivalile esinema ja laulame, mida tahame. Kindlasti oli seal ette nähtud ka vastav programm. Ja Trappide pere traagika oleks veel paremini esile tõusnud, kui nad muidu oma ninnu-nännu „Do-re-mi“ ja „Edelweissi“ asemel oleksid pidanud laulma midagi Führerile meelepärast, nagu see saksakeelne lööklaul, mis ajalookaadrite taustaks kõlas. Vaatasin, et Marial pole psüühikaga ikka päris kõik korras. Nende tema tõmblemiste pärast on see hästi hüplev lugu. Maria läheb kloostrisse, abtiss ajab ta 7 lapsega üksikisa juurde guvernandiks. Maria armub papasse ja jookseb tagasi kloostrisse, abtiss ajab ta jälle minema, et ta peab kuulama oma südame häält ja Trapiga abielluma, Maria kuulab jälle sõna ja heidab Trapiga ühte. Mina sellisel ebastabiilsel eidel küll oma lapsi kantseldada poleks lasknud. Noh abielus temaga võib ju olla ja teda armastada, kui ta nii ilus ja vahva on, aga muidu ikka täiesti ebastabiilne, ei tea kunagi, millal tal hoog jälle peale tuleb ja ta kloostri (või ei tea mille) poole ajama paneb.