Tappa laulurästast

Harper Lee „Tappa laulurästast“, lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine Ootused olid küll kõrgeks kruvitud: uus tase ja hingamine Vanemuises, kõik etendused kuni hooaja lõpuni välja müüdud, midagi ennenägematut Tartu teatri kohta! Aga võta näpust, ei olnud midagi nii väga ennenägematut. On olnud ka palju paremaid asju. See oli selline kõva keskmine. Vastikus kohas, vastiku saalipaigutuse ja olematu lavakujundusega üpris mittemidagiütlev tükk. Lavakujunduseks olid ainult mänguplatsi tagaseinas olevad kartoteegikastid. Tegevus toimus nii all „põrandal“ kui ka treppidel ja nendest üles viival korrusel. Vahepeal pilluti sealt midagi alla, lehvitati kardinatega ja tulekahjustseenis pilluti sealt eriti ohtralt kaste ning suuri paberihunnikuid alla. Paaris stseenis eteldi jah natuke teistmoodi, sellise ülepingutatud ja tekstiga mittesobival moel, näiteks jutt on tapmisest, me tulime neegrit tapma, aga näitleja hüppab ja väänleb selle ajal. Aga eks selliseid asju on varem ka nähtud, Vene Teater mängib kogu aeg sellises stiilis, kui lava muuga pole täita, NO Teater on ka seda stiili küllalt esindanud ja ei saa öelda, et see Vanemuise lavastustelegi võõras oleks. Kohe alguses hakkas tunduma, et Atticus Finchi nimi on kuidagi tuttav, „Tappa laulurästast“ on tehtud ka film, juul ma olen siis seda filmi kuulanud muude tegemiste kõrvale, aga nii huvitav see film polnud, et süvenemist ja vaatamist vääriks. Samuti ka lavastus. No kõlbas lõpuni vaadata, aga mingit erilist elamust ma ei saanud. Imestama pani ka „esimene armumine“, mida selle lavastusega seoses kogu aeg rõhutatakse, isegi kavalehel ja plakatitel on see sõnapaar ära toodud. Tegemist oli väga ebatraditsioonilise esimese armumisega, üks naljakamaid stseene muidugi, kui tüdrukud teatasid, et nad nüüd abielluvad, aga me oleme nüüd jõudnud oma ajaga sinnamaani, et meie ajal ei ole ilus selliste asjade üle isegi naerda, paljud tüdrukud tahavad omavahel abielluda, aga enamuse riikide seadused ei luba neil seda. Kuigi Maria Soometsa mängitud Dill oli juba nime poolest selline sootu olnud, välimuselt ikka rohkem poiss kui tüdruk, nii et paar korda see kõlas tekstis, et ta on tüdruk, aga kui seda just ei mainitud, siis vaatasin mina küll teda kui poissi. Ehk siis midagi ka soovahetusoperatsioonide teemal, tüdruk, kes oleks pidanud tegelikult poisina sündima, tema isa ootas väga poissi ja jättis pere sellepärast maha, et ei suutnud sellega leppida, et tal on tütar. Ja tütar siis üritabki isa ootustele vastata ja rohkem poiss olla, mis tal väga hästi ka välja tuleb. Neegri kaitsemise teema läks minust ka mööda, meie rahvale on see rassivaenu teema ikka täitsa võõras. Hiljuti oli meil siin üks neeger kohtu all, siis räägiti ikka rohkem protsessist ja tema süüdistusest, advokaat oli niisama info pärast ära nimetatud, mitte nii, et on alles mees, võtab neegri kaitsta! Ja ei ole meie advokaatidele probleem üldse kedagi kaitsta, kui rassiteema kõrvale jätta. Ei tapjat ega vägistajat. Töö on töö ja vajab tegemist. Kas siis suhtumisega, et tuleb kuidagi ära teha või väga hästi ära teha. Autoriteksti linti lugenud laps oli vist alles lugema õppinud, pikemate või keerulisemate sõnade väljahääldamisega oli tal tõelisi raskusi, ikka tahtis keel sõlme joosta. See oli vastuolus ka Liisa Pulga esitatud Nirksilmaga. Lindilt tulev hääl oleks võinud olla kas tegelikkusele vastav – nagu lõpus selgub loeb seda teksti naine, kes 80 aastat tagasi juhtunud sündmustele tagasi vaatab, või siis oleks võinud Pulk mängida vastavalt lapsele, kes teksti luges. Ennast veel rohkem lapseks teha ja selle lindilt tuleva hääle kõla ning rääkimismaneeri matkida. Liina Olmaru puhul võis tõesti teatud uut hingamist täheldada, vähemalt erines see rollisooritus tema senistest üpris kardinaalselt ja meeldivalt. Tema osalusel stseenid olid kõige naljakamad, nii visuaalselt kui ka teksti poolest. Näiteks väga hea ähvardus peremehele, et see sööma läheks: „Kui te kohe omletti sööma ei lähe, siis ma suudlen teid!“ Põhitegevuseks on tal igasuguste asjad kolkimine, mitmes stseenis on Calpurnia – mis nimi! - pandud käsipuusid taguma, väljendagu see siis tuletõrjehäiret või laulurästa matustel kaikuvat kirikukella. Lõpp kiskus täitsa läilaks ära, kui hüüti loosungeid: kedagi ei tohi tappa! Me kõik oleme head! Sellise näidendiga võiks mööda vanglaid ringi sõita ja vangidele esineda, et nad ometi õigetest eluväärtustest aru saaksid, oleks selline liigutav ja õpetlik lugu neile, ehk keegi isegi muudaks ennast, kohe tõsiselt. Võtta sotsiaalprojektiks, vähemalt kord kuus „Tappa laulurästast“ vangidele näidata, need inimesed, kes vabaduses teatrisse tulevad, on niigi head inimesed ja vaevalt nad kedagi tappa plaanivad. Õnneks ei olnud väga pikk tükk, need paar tundi kannatas täitsa normaalselt ära vaadata. NB! (Lennuki lavastatud) etenduse ajal võib lennukiga pihta saada!