Helisev muusika (Õigemeel)

R.Rodgers, O.Hammerstein II „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Ootasin rohkemat ja esimene vaatus oli paras pettumus, aga siis vist harjusin ära ja lõpuks hakkas isegi meeldima. Koguni nutma ajas. Mulle lähevad sellised asjad alati korda, kui inimesed oma kodust minema aetakse mingite tobedate poliitiliste mängude tõttu. Nagu „Viiuldajas katusel“ ma lahistasin iga kord nutta, kui nad Anatevkast lahkusid. Siin pidi 7-lapseline pere oma mägedes asuvast lossist põgenema ja edasi omale laadatolatsemisega leiba teenima, et kuidagi ära elada. Nagu isa veel kodus olles ütles, et tema lapsed avalikult esinema ei hakka, pärast ei jäänud muud üle, tuli see häbi alla suruda ja muudkui esineda ja esineda, et ainult kuuli pähe ei saaks. Õudne ikka küll, mida režiim inimestega teeb! Lavakujundus oli täitsa vahva, kuigi oleks jälle pöördlava oodanud, aga no ei saa ju, kui lavastusi ainult Nokaisse transportimisele mõeldes tehakse. Vähemalt ruumi oli, kloostristseenideks lasti laest alla paar rida raudaedasid ja eeslava vasakusse serva püstitati treppastmed. Trappide kodu tähistas suur trepp ülemise palkoniga, mis oli ühtlasi ka Maria magamistuba. Tagalaval kõrgete arkide rida, mis kloostris tähistasid kloostrimüüre ja Trappide kodus olid osaliselt kardinatega kaetud aknad. Aga kõige parem oli lavastuse juures see, et see ei olnud filmiga võrreldav. Liikumise koha pealt oli küll kahju, „Olen 16, varsti saan 17“ laulu ajal tundusid Maarja Mitt ja Karol Kuntsel nagu puunukud võrreldes selle suure akrobaatilise tantsuga, mis selle laulu ajal filmis käis. Ja „Do-re-mi“ laul jäi mulle filmis meelde jalgrattasõidu poolest, kelle noot oli, see spurtis oma rattal ette ja laulis oma pikka nooti. Nüüd oli kõik tagasihoidlikum, aga siiski vahva. „Edelweissi“ laul tundus nagu väljakistud, et Trapil lööb järsku midagi pähe ja ta hakkab trepil istudes kitarri näppima. Pärast esitab selle laulu täispikkuses koos oma pereansambliga. Kõige vahvam oli hea elu laul Maria Kallaste esituses, sellel olid kohe sellised sõnad, et oleks tahtnud ise selle laulu esitaja olla: mul on eralennuk ja luksjaht, bussiga ma ei sõida! Birgit Õigemeel oli muidugi tohutult ilus ja väga hea häälega, aga näitlejana täielik null. Nagu ma alati olen korranud, ei tasu see lauljate ja kõlavate nimede palkamine muusikalidesse ära. Õigemeele näitlejameisterlikkus seisnes selles, et ta rääkides kogu aeg õlgu ja pead raputas. Selles mõttes ei jäänud kuidagi alla Trapi lastekarjale, kelle lapselikust mängust võis aru saada, nad on ikkagi lapsed. Ja ei sobinud see Õigemeel kohe mitte kuidagi endavanuste või endast vanema naise lapsehoidjaks ja kasuemaks. Ja see tundus nii ebausutav, et Maria võib Trappi armuda. Oleneb muidugi, kes Trappi mängib, aga Lumistesse arumumine on kuidagi täiesti välistatud. Filmi Trapp tundus ka paras õudus, nii et see oli kuidagi võigas, et ilus Maria temasse armus ja temaga abiellus. Aga siis ma lohutasin ennast sellega, et ta tegi seda laste pärast. Ja pärast kavast loen: erinevused päris perekond Trapi ja muusikali perekonna vahel – tegelikult Maria ei armastanud Trappi, vaid abiellus temaga ainult laste pärast. Trappide põgenemine toimus publiku kaudu, see oli täitsa hea leid, just selline teatrile omane. Ja ma imestasin, et selles loos on kloostril ikka päris oluline koht, filmist ja eelisest lavastusest Ugalas ei olnud mul üldse meeles, et seal nii palju kloostrit oli, ilmselt siis oli rohkem tähelepanu muusikal, need on ju võrratud laulud seal kõik järjest. Lõpustseenis oli naiskoor samuti publikuvahekäiku laulma paigutatud, nii et päris huvitav oli meie taga laulnud aldipartiid kuulata. Aga ikka jäi midagi väga palju puudu. Võib-olla seda, et see lugu ei olnud enam nii uudne, et ma olin seda palju kuulnud, et need laulud on juba peaaegu äraleierdatud ja oma võlu kaotanud. Sõnakuulmatu Maria laulu oleks tahtnud ka rohkem kuulda, naljakas oli, et Maria ja Trapp abiellusid selle laulu saatel. Pulm oli ka ilusti organiseeritud, vaikne nunnade üritus, kus kohal perekond Trapp.