Lood siilikesele

Sergei Kozlov „Lood Siilikesele“, lavastaja Ljudmilla Manonina, Vene Teater Päris armas lastekas oli. Kuigi ma lapsena seda lolli siilikest udus ei sallinud, oli ta siin lavastuses Mihhail Krjatšoki esituses hästi armsake. Krjatšok oskas kogu aeg nii vahvaid nägusid teha, selline õrn ja hingeline, tema peab videvikku, siis peab tasa olema ja vaikust kuulama. Täielik nohik, kellel on ometi sõpru ja jänes isegi solvub, kui temaga mängida ei taheta ja ta videvikutunni ära rikub. Karu ja jänes olid ka hästi naljakad. Karu oli nagu siilikese hüpnoosi all, tegi interselt kõike kaasa, mida siilike tahtis, kui vaja, siis kuulas vaikust, kui vaja, siis tervitas päikest jne. Selline stoilises rahus kogu aeg, aga siilikesele vajalik suur ja tugev sõber, kes teda ikka kõige kurja eest kaitseb. Ja siilike, nagu teada, nägi kurja igas pisiasjas, ka langevas lehes. Siis olid seal veel mingid tegelased, nagu öö, päike ja vanaema, need hõljusid vahepeal niisama üle lava ja venitasid oma atribuute kaasa. Mängukohaks oli enamasti tühi lava, mille tagumises otsas sein. Seina eespoolel oli aga voodi, nii et lugu algas sellega, et üks väike poiss oli haigeks jäänud ja tema vanemad hakkavad talle rääkima lugusid siilikesest, et poisil nii paha olla ei oleks. Esimeses reas istuvad mudilased olid hästi rahutud, kui jänes lustakalt omale vastu põlvi tagus, siis ahvisid lapsed seda järele ja kui talv mööda lava ringi käis ja lund laiali loopis, siis jooksid nad seda puru püüdma, nii et näitlejad mingiks ajaks mängu katkestasid ja lapsi nende kohtadele tagasi juhatama pidid.