Nahkhiir

Johann Strauss „Nahkhiir“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Kogu sellele möllule ja ilule vaatamata ikka väga jama lavastus. Esimese vaatuse kannatas veel kuidagi ära vaadata, kuigi paks Heli Veskus häiris ja tundus uskumatu, et tema ümber selline kirgedetorm käis, aga mida edasi asi läks, seda tüütumaks muutus. Isegi ilusast Straussi muusikast ja huvitavast lavakujundusest polnud kasu. Kui teise ja kolmanda vaatuse vahele vaheaega ka ei tehtud, siis oli ikka päris tüütu seda lavavahetuse aega saalis istuda ja siis veel 2 korda kannatada, kuidas orkester vangivalvur Konna palvel vahemängu kordas, ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Inimeste meelest oli see maru naljakas, aga mina olin selleks ajaks küll juba nii väsinud, et tahtsin kiiret lõppmängu ja kogu selle tobeduse lõpetamist. Rosalinde kandis roosat, konn oli rohelises, vahepeal pani omale veel balletiseeliku ka selga, lava oli kaldu, ballil oli orgia, Ivan oli naine, Adele võttis omal tagumikust lauale asetatavad söögitarbed ja lillevaasi välja ja muud sellist tobedust. Kannatasin kogu selle kupatuse kuidagi ära, aga mingit elamust küll ei saanud. Kui lugu ise on jama, selline, mis läheb peale veel mitte päris väljaarenemata maitsega inimestele, siis polegi sealt midagi head loota. Konna osas esinesid korraga mõlemad dublandid, aga isegi see ei teinud kogu seda kompotti minu jaoks talutavamaks, vaid muutis veel segasemaks.