Salakavalus ja armastus

Friedrich Schiller „Salakavalus ja armastus“, lavastaja Nina Tšussova, projekt Venemaalt Tallinna toodi päris hea koosseis, kuigi vana Milleri osas oleks tahtnud näha Aleksandr Lenkovi, aga teda mängis hoopis Nikolai Averjuškin, kuigi mängis väga hästi. Põhinael oli muidugi Vladimir „Moskva pisaraid ei usu“ Menšov. Selliseid suuri kujusid oma silmaga lavalt näha tundub alati uskumatu, kas tõesti on see tema... ma olen teda telepildis või muidu piltidelt nii palju näinud ja nüüd on ta elusuuruses siin minu ees... Schillerist oli tehtud huvitavalt kaasaegne versioon. Tekst ei olnud kindlasti Schilleri oma, Schilleri omaks oli jäänud vist ainult loo kese, kõike muud oli muudetud, aga väga huvitav ja kaasakiskuv oli, nii et need 3 tundi näitemängu möödusid nagu linnulennult ja peaaegu üldse ei hakanud igav. Tänu sellele, et teksti olid toodud mõned muudatused, kõlas tekst päris kaasaegselt. Luisa Miller oli endiselt kodanlikust perest, aga tema armastatu Ferdinand koguni presidendi poeg. Muusikaline kujundus oli väga hea, kogu aeg selline natuke häirivalt kurjakuulutav muusika. Lõpus tapavad Luisa ja Ferdinand mõlemad endid ära, sest neid on petetud, igasugustesse intriigidesse kistud, neid on teineteise vastu ässitatud, aga nad ei suuda teineteiseta elada. Juba saalist väljudes oli kuulda selle kohta „Nagu Romeo ja Julia“, täpselt sama, mida mina mõtlesin. Väga hea oli Olesja Sudzilovskaja mängitud leedi Milford, midagi Dumas' mileedi tüüpi leedi, kes seekord sattus küll ise intriigidesse, keda kasutati mänguasjana, et tema võiks abielluda selle ja sellega, siis saab Ferdinand ükskord oma Luisast üle.