Pygmalion

Bernard Shaw „Pygmalion“, lavastaja Pavel Safonov, Teatralnõi Marafon Päris naljakas ja veneliku hoogsusega mängitud lavastus oli. Kõik oli peaaegu üle vindi keeratud, aga sellise viimase vindi peale, et ei häirinud. Eliza oli alguses tõeline mats, naljakas matsiplika, kes pani omale selga bravuursed riided ja lollilt uhke naeratus näol mööda Higginsi vastuvõturuumi jalgu kõrgele tõstes ringi marssis. Tegi ühe ringi ära, seisis natuke väljakutsuvas poosis ja siis uus ring. Kõik käis muusika saatel, aga õnneks mitte „Minu veetleva leedi“ muusika. Eliza sarnanes metslasele, aga mitte Euroopa metsadest väljakaranule, vaid Aafrika kõrbeelanikule, mr. Higginsi juures antakse talle selga „hiina kittel“, mis oma tegumoelt, kuid mitte kangakoelt, meenutas rohkem Aafrika naistehõlsti. Seda metslaseks olemist toetas ka muusikaline kujundus, sellised põrisevate trummirütmidega ebameloodilised meloodiad, nagu rohkem mürataust kui muusikaline kujundus. Mr. Doolitle oli rohkem prügikoll kui prügivedaja. Higginsi „majanduslik naine“ mrs. Pears kandis peas pikka krunnis patsi, seljas oli ülimini lai must kleit ja jalas kõrge kontsaga põlvedeni punased saapad. Muidu oli ta hästi karm tädi, aga vahepeal vihtus tantsu, nii et lühikese kleidi alt sukaääred välkusid. Eliza õpetamine, s.t. rääkima õpetamine nägi välja liikumisõpetusena, siis tegelesid Higgins ja Pickering Elizaga nagu Buratiinoga, asetasid tal ühe jala teise ette ja õpetasid teda kõndima, selline küllalt pikk tantsulise liikumisega number oli. Aga neid kuulsaid „h“ hääliku väljahääldamist ja eraldi foneemide kallal pusimist, nutmist ja traagikat ei näidatud üldse. Õhtu täht oli Julia Rutberg mrs. Higginsi rollis, see oli tõeliselt vahvalt lahendatud roll, nagu elav muumia, kes enamuse ajast kivistunud robotiliigutustega ringi liikus, aga vahepeal tulid talle hood peale, siis ta suutis igasuguseid akrobaatilisi tireleid teha, jalgu pea kohale loopida ja kätel seista. Ja siis tardus jälle ja oli ümber kukkumas, nii et lähedal seisvad inimesed teda kinni püüdma pidid. Mõnes asjas oli mrs. Higgins koguni dementne, näiteks käis ta kogu aeg ringi, ühes käes kohvitass, teises kaktus, ja ajas segi, kummast käest tuleb rüübata, pistes omale paar korda kaktuse suhu. Teejoomine mrs. Higginsi juures oli lahendatud eriti teatraalselt, mrs. Higgins võttis kõiki külalisi vastu käed avali kivistunud poosis ja kandis monotoonse emotsionaalsusega ette tekst, nimetades külalise nime ja teda teistele külalistele tutvustades. Väike ebakõla oli selles, et Eliza läks Higginsi juurest ära väga õnnelikuna, aga järgmises stseenis, kui Higgins tormab oma ema juurde ja kaebab Eliza kadumise pärast, teatab mrs. Higgins, et Eliza on siin, ta tuli äärmiselt murtuna, tahtis ennast enne seda jõkke ära uputada. Mr. Higginsit mängiv näitleja Grigori Antipenko nägi välja nagu noor Dan Põldroos. Viimases stseenis, mis toimub mrs. Higginsi pool, kuhu koguneb kogu senini lavale astunud näiteseltskond. Selles stseenis vaatasin, et endine prügivedaja, nüüd „tänu“ mr. Higginsi soovituskirjale ülivõimsa päranduse saanud tõeliseks džentelmeniks muutunud mr. Doolitle ja mrs. Higgins oleksid väga kena paar, nad mängisid ka hästi vahvalt, selline tõelise sädemega duett oli ja läksid koos mr.Doolitle'i laulatusele, aga mingit sellist lootust ikka ei antud, et mr. Doolitle oma laulatuse tühistab ja mrs. Higginsi oma südamedaamiks valib. Peale viimast stseeni oli veel tummstseen, kus laval on vaikivad tegelased, nende hulka ilmub Eliza ja jagab igaühele ühe lilleõie, andes viimasena õiekese ka mr. Higginsile, nii et leppimine nende vahel leiab ikkagi aset, kuigi mr. Higgins venitab pinget ja tekitab pausi, kui pikalt oma kallimalt lillekest vastu võtta ei taha. Selline sümboolne Eliza ja Higginsi paaripanek, teiste vaikival heakskiitmisel.

Tappa laulurästast

Harper Lee „Tappa laulurästast“, lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine Ootused olid küll kõrgeks kruvitud: uus tase ja hingamine Vanemuises, kõik etendused kuni hooaja lõpuni välja müüdud, midagi ennenägematut Tartu teatri kohta! Aga võta näpust, ei olnud midagi nii väga ennenägematut. On olnud ka palju paremaid asju. See oli selline kõva keskmine. Vastikus kohas, vastiku saalipaigutuse ja olematu lavakujundusega üpris mittemidagiütlev tükk. Lavakujunduseks olid ainult mänguplatsi tagaseinas olevad kartoteegikastid. Tegevus toimus nii all „põrandal“ kui ka treppidel ja nendest üles viival korrusel. Vahepeal pilluti sealt midagi alla, lehvitati kardinatega ja tulekahjustseenis pilluti sealt eriti ohtralt kaste ning suuri paberihunnikuid alla. Paaris stseenis eteldi jah natuke teistmoodi, sellise ülepingutatud ja tekstiga mittesobival moel, näiteks jutt on tapmisest, me tulime neegrit tapma, aga näitleja hüppab ja väänleb selle ajal. Aga eks selliseid asju on varem ka nähtud, Vene Teater mängib kogu aeg sellises stiilis, kui lava muuga pole täita, NO Teater on ka seda stiili küllalt esindanud ja ei saa öelda, et see Vanemuise lavastustelegi võõras oleks. Kohe alguses hakkas tunduma, et Atticus Finchi nimi on kuidagi tuttav, „Tappa laulurästast“ on tehtud ka film, juul ma olen siis seda filmi kuulanud muude tegemiste kõrvale, aga nii huvitav see film polnud, et süvenemist ja vaatamist vääriks. Samuti ka lavastus. No kõlbas lõpuni vaadata, aga mingit erilist elamust ma ei saanud. Imestama pani ka „esimene armumine“, mida selle lavastusega seoses kogu aeg rõhutatakse, isegi kavalehel ja plakatitel on see sõnapaar ära toodud. Tegemist oli väga ebatraditsioonilise esimese armumisega, üks naljakamaid stseene muidugi, kui tüdrukud teatasid, et nad nüüd abielluvad, aga me oleme nüüd jõudnud oma ajaga sinnamaani, et meie ajal ei ole ilus selliste asjade üle isegi naerda, paljud tüdrukud tahavad omavahel abielluda, aga enamuse riikide seadused ei luba neil seda. Kuigi Maria Soometsa mängitud Dill oli juba nime poolest selline sootu olnud, välimuselt ikka rohkem poiss kui tüdruk, nii et paar korda see kõlas tekstis, et ta on tüdruk, aga kui seda just ei mainitud, siis vaatasin mina küll teda kui poissi. Ehk siis midagi ka soovahetusoperatsioonide teemal, tüdruk, kes oleks pidanud tegelikult poisina sündima, tema isa ootas väga poissi ja jättis pere sellepärast maha, et ei suutnud sellega leppida, et tal on tütar. Ja tütar siis üritabki isa ootustele vastata ja rohkem poiss olla, mis tal väga hästi ka välja tuleb. Neegri kaitsemise teema läks minust ka mööda, meie rahvale on see rassivaenu teema ikka täitsa võõras. Hiljuti oli meil siin üks neeger kohtu all, siis räägiti ikka rohkem protsessist ja tema süüdistusest, advokaat oli niisama info pärast ära nimetatud, mitte nii, et on alles mees, võtab neegri kaitsta! Ja ei ole meie advokaatidele probleem üldse kedagi kaitsta, kui rassiteema kõrvale jätta. Ei tapjat ega vägistajat. Töö on töö ja vajab tegemist. Kas siis suhtumisega, et tuleb kuidagi ära teha või väga hästi ära teha. Autoriteksti linti lugenud laps oli vist alles lugema õppinud, pikemate või keerulisemate sõnade väljahääldamisega oli tal tõelisi raskusi, ikka tahtis keel sõlme joosta. See oli vastuolus ka Liisa Pulga esitatud Nirksilmaga. Lindilt tulev hääl oleks võinud olla kas tegelikkusele vastav – nagu lõpus selgub loeb seda teksti naine, kes 80 aastat tagasi juhtunud sündmustele tagasi vaatab, või siis oleks võinud Pulk mängida vastavalt lapsele, kes teksti luges. Ennast veel rohkem lapseks teha ja selle lindilt tuleva hääle kõla ning rääkimismaneeri matkida. Liina Olmaru puhul võis tõesti teatud uut hingamist täheldada, vähemalt erines see rollisooritus tema senistest üpris kardinaalselt ja meeldivalt. Tema osalusel stseenid olid kõige naljakamad, nii visuaalselt kui ka teksti poolest. Näiteks väga hea ähvardus peremehele, et see sööma läheks: „Kui te kohe omletti sööma ei lähe, siis ma suudlen teid!“ Põhitegevuseks on tal igasuguste asjad kolkimine, mitmes stseenis on Calpurnia – mis nimi! - pandud käsipuusid taguma, väljendagu see siis tuletõrjehäiret või laulurästa matustel kaikuvat kirikukella. Lõpp kiskus täitsa läilaks ära, kui hüüti loosungeid: kedagi ei tohi tappa! Me kõik oleme head! Sellise näidendiga võiks mööda vanglaid ringi sõita ja vangidele esineda, et nad ometi õigetest eluväärtustest aru saaksid, oleks selline liigutav ja õpetlik lugu neile, ehk keegi isegi muudaks ennast, kohe tõsiselt. Võtta sotsiaalprojektiks, vähemalt kord kuus „Tappa laulurästast“ vangidele näidata, need inimesed, kes vabaduses teatrisse tulevad, on niigi head inimesed ja vaevalt nad kedagi tappa plaanivad. Õnneks ei olnud väga pikk tükk, need paar tundi kannatas täitsa normaalselt ära vaadata. NB! (Lennuki lavastatud) etenduse ajal võib lennukiga pihta saada!

Tabamata ime

Eduard Vilde „Tabamata ime“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine See oli nüüd küll sotsiaalprojekt „Anname näitlejatele tööd“. Mitte ainult suuremale osale oma trupist, vaid ka Vilde rahvateatrile. Rahvateater toodi lavale ja lasti neil kogu oma tehnilist arsenali näidata: me oskame tavaliselt kõndida, liikumatutesse poosidesse tarduda, luurata, hiilida, pinda kombates kõndida, vitriinidesse pandud juveele imetleda, massi mängida, kaasa plaksutada ja isegi iga näitleja poolt ühe repliigi kuuldavale tuua. Braavo! Neljas pilt tundus juba absurdne oma ülerahvastatuses: laval oli kahe teatritrupijagu näitlejaid, aga teha polnud neil seal mitte midagi. Kõik seisid kohtadel ja kuulasid kõnelejat. Kuni kümneminutiliste kõnedega astusid esile mitmed professionaalsed näitlejad, teised passisid ülejäänud aja niisama. Imestasin, et nad sellel ajal magama ei jäänud, aga eks neid on selleks koolitatud ka ja need, keda koolitatud pole, said küllalt harjutada, et tuleb kõik see pool tundi ja natuke peale tähelepanelikult kuulata, mida see inimene, kes parajasti kõnet peab, räägib, öeldule reageerida ja vajalikus kohas plaksutada või ahhetada. Lõpus kõlas vist lavastaja enda poolt irooniliselt mobiiltelefoni helin teemaga „Mingem üles mägedele...“. Mis kontekstis me seda laulu teame? Ikka „Kevadest“, kui kõlab see viisijupp ja Toots raputab Kiirt üles: „Ärka üles, Kiir, juba laulavad!“ Samamoodi siis lavastajapoolne vihje publikule: „Ärgake üles, kallid vaatajad, etendus on läbi“. Stilistiliselt oli see lavastus täielik pudru ja kapsad. Teksti ja osaliselt riiete poolest oldi Vildetruud, aga teise osa riiete, esemete ja aksessuaaride, ka lavakujunduse poolest kaasaegsed. Riietuses läkski range piir – diletandid olid riietatud Vilde-aegselt, profid näitlejad kaasaegselt. Juta nägi koduses riietuses välja nagu kolhoosnik, kirsades, laiades kottpükstes ja madrusesärgis. Teises vaatuses, kui ta ennast kontserdi puhuks lille on löönud, siin kohe sõna otseses mõttes lille, otsib nende kodu kaunistavatest ja Leo Saalepi saabumise puhul toodud lillekuhjast omale ka lillekaunistuse pähe, on ta omal huuled tumelillaks võõbanud. Muidu olid profinäitlejatel-naistel päris ilusad kostüümid, ainult Lilli kontsertkleit pani imestama – kui ta selle kleidi tellis, siis ta ju ei teadnud, et see peaks olema matusekleit. Kui ma esimeses vaatuses huvitavaid kostüüme nägin, siis hakkasin juba suure huviga ootama, mis šedööver Lillil kontserdi ajaks seljas saab olema, aga see must ja küllalt vormitu kleit oli täielik pettumus. Juveelidega vitriinid olid arusaamatud, toimub ju tegevus majaomaniku, mitte juveeliäri omaniku juures. Eva Marlandi pool toimuv stseen tundus juba sürrealistlik, kui naisterahval polnud kodus isegi lauda. Kontserdistseeniks oli tagalavale küll pikk laud organiseeritud, aga eeslavale toodi seda ikka kanderaami kujul, 2 amatöörnäitlejat said jälle rakendust, said lauda ringi kanda. Isegi seda nad oskavad! Eva hoidis sokke riidepuu konksu otsa torgatuna. Kogu seda Vilde igavat targutamist praegugi aktuaalsel teemal „talendid koju“, ei viitsinud küll kuulata, aga nii igav ka ei olnud, et oleks poole pealt tahtnud ära minna. Parim stseen oli Merle Jäägeri Lilli ja Margus Jaanovitsi doktor Vaigu taaskohtumine. Sai natuke aimu Lilli hullust minevikust ja pakkus täitsa pinget, kas Lilli suudab ahvatlusele vastu panna, armukeseks hakkamise kutse vastu võtta või jääb oma geeniusele truuks. Siin jääb Lilli veel truuks, aga lõpustseenis tähistab doktor Vaik oma triumfi, kui Lilli peale PR-esindaja telgitaguste paljastavat kõnet uhkelt Vaigu käevangus minema marsib. Lahkuti paaridena, nii et võis aru saada, et tegemist on õnneliku lõpuga – igaüks leidis oma, selle, mis vahepeal oli, et keegi oli 5 aastat armsamast lahus, et keegi elas koos vale inimesega jne. võib unustada. Nii et nagu selle näidendi lavastusega ikka, nagu selle näidendi pealkirja ka teistel puhkudel tarvitatakse: see oli taas üks tabamata ime.

Helisev muusika (jälle Õigemeel)

Richard Rogers „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Täna oli seda etendust vaadates vist parem tuju ja see täitsa meeldis mulle. Kohe väga meeldis. Birgit Õigemeel oli oma diletantismis ja ülemängimises väga naljakas, nii et võttis mitmel korral muigama, kuidas ta sõnalistes osades dramaatilist häält teeb ja kätega vehib. Alguses ma ei saanud aru, mida lapsed irvitavad, kui Maria ahastuses käsi taeva poole tõstab ja palub teda kloostrist mitte minema ajada, aga siis kuulsin pojalt, et Maria „mängib nii naljakalt“. Siis muudkui irvitasimegi, nagu mingi sõnaline osa tuli ja Õigemeel ennast suure draamanäitlejana kehtestada tahtis. Ta võiks aeglasemalt rääkida, muidu vuristab oma teksti ette ja kuigi diktsioon on enam-vähem, siis ei saa selle kiiruse tõttu ikka midagi aru. Vahepeal lugesin isegi inglise keeles subtiitreid, et aru saada, mida ta ütles ja mille üle rahvas naerab. Mõnel on siis nii hea kõrvakuulmine, et suutsid seda tema juttu eristada ja sealt naljagi tabada. Või siis naerdi ikkagi tema esituse üle. Ostsin küll piletid Hanna-Liisa Võsa esitusele, et näha ka teist koosseisu, Õigemeel ja Lumiste on nähtud. Nüüd ootasin Võsa ja Tamme, aga sain ainult Tamme. Raivo E.Tamm oli Trapina ikka palju parem mees, mitte nii tropp nagu Lumiste. Tamm laulis küll rohkem mööda, kuidagi hästi vaikselt, aga välimuselt parem ja noorem ja siis ka usutavam, et oma vanema tütre vanusesse tibisse ära armuda võib. Kuigi kohati tundub, et Maria on isegi noorem kui Trappide „olen 16, peagi saan 17“ vanim tütar. Kaifisin kogu hingest proua Schröderi miljonärilaulu: „Mul on eralennuk ja luksusjaht... seda aega ei mäletagi, millal bussiga ma sõitsin...“. Ainult selle stseeni pärast käikski neid etendusi vaatamas, aga noh tulebki üks kord veel minna, et lõpuks Võsa ka ära näha. Kui nad salaja jälle midagi ära ei muuda, nii et välja on kuulutatud Võsa, aga etlema tuleb ikkagi Õigemeel. Lõpustseenid, kui õnnetu perekond Trapp pantvangidena fašistlikul festivalil esinema peab, kiskus jälle silmad märjaks, aga mõtlesin sealjuures, et idee poolest oleks õigem, kui nad sellel festivalil ka vastavaid laule laulaks. Ega natsidega ei olnud ikka nii, et jah, me tuleme teie festivalile esinema ja laulame, mida tahame. Kindlasti oli seal ette nähtud ka vastav programm. Ja Trappide pere traagika oleks veel paremini esile tõusnud, kui nad muidu oma ninnu-nännu „Do-re-mi“ ja „Edelweissi“ asemel oleksid pidanud laulma midagi Führerile meelepärast, nagu see saksakeelne lööklaul, mis ajalookaadrite taustaks kõlas. Vaatasin, et Marial pole psüühikaga ikka päris kõik korras. Nende tema tõmblemiste pärast on see hästi hüplev lugu. Maria läheb kloostrisse, abtiss ajab ta 7 lapsega üksikisa juurde guvernandiks. Maria armub papasse ja jookseb tagasi kloostrisse, abtiss ajab ta jälle minema, et ta peab kuulama oma südame häält ja Trapiga abielluma, Maria kuulab jälle sõna ja heidab Trapiga ühte. Mina sellisel ebastabiilsel eidel küll oma lapsi kantseldada poleks lasknud. Noh abielus temaga võib ju olla ja teda armastada, kui ta nii ilus ja vahva on, aga muidu ikka täiesti ebastabiilne, ei tea kunagi, millal tal hoog jälle peale tuleb ja ta kloostri (või ei tea mille) poole ajama paneb.

Rebasemuinasjutt

J.O.Ekholm „Rebasemuinasjutt“, lavastaja Jekaterina Gorohovskaja, Vene Teater Ootasin midagi rohkemat, lavakujundus oli ikka täiesti igasugust arvestust. Tegevus pidi ju toimuma metsas, aga sellele ei viidanud mitte ükski detail, isegi seda polnud, et oleks mingi puudemotiiviga maalitud kanga eeslavale riputanud. Selle asemel oli eeslava ees läbipaistev õhuline eesriie. Ja lava ise oli jagatud kaheks, ühel pool rebasteurg, kus oli nahkne mööbel, teisel pool puust pukkide ja kõrge lauaga kanala. Ega seal näitlejatel eriti mingit mänguruumi polnudki, tuli iseendaga kuidagi lava ära täita. Kuigi tekst oli hea, mõned kohad ajasid täitsa naerma, näiteks, kui Ludvig XIV kanalasse „külla“ läheb. Ja need rebased ei tundunudki enam nii jubedad nagu nad filmis „Punane, kaval ja armunud“ või sama loo variandis Nukuteatris lapsena vaadates tundusid. Lapsena ma ikka täitsa kartsin neid rebaseid, et sellised halvad ja tumedad jõud, petavad kõiki ja naeravad õnnetute ja väetite üle. Ja siis veel söövad ära ka. Nüüd oli seda kõike täitsa lõbus vaadata, kuigi Labani trikid naiivsete jänesepoegadega olid ikka natuke südantkriipivad. Kostüümid olid täitsa vahvad, ma kujutasin ette, et loomi kujutatakse loomakostüümide ja maskide abil, aga loomad olid täitsa inimlikustatud, kandsid selliseid inimeste riideid ja küllalt maitsekaid. Rebasepere riietuses domineerisid oranž, valge ja must, kanaperes kollane ja must. Eriti naljakas oli kanala kujutamine, kui pereisa kukk koju saabus. See oli nagu stseen kolhoosiaja elust, kui igavene ärasuitsetanud ja täisjoonud kolhoosnik koju tuli ja kogu naispere teda aupaklikult kummardade vastu võttis, mehel kirsadki jalast kiskus.

Lood siilikesele

Sergei Kozlov „Lood Siilikesele“, lavastaja Ljudmilla Manonina, Vene Teater Päris armas lastekas oli. Kuigi ma lapsena seda lolli siilikest udus ei sallinud, oli ta siin lavastuses Mihhail Krjatšoki esituses hästi armsake. Krjatšok oskas kogu aeg nii vahvaid nägusid teha, selline õrn ja hingeline, tema peab videvikku, siis peab tasa olema ja vaikust kuulama. Täielik nohik, kellel on ometi sõpru ja jänes isegi solvub, kui temaga mängida ei taheta ja ta videvikutunni ära rikub. Karu ja jänes olid ka hästi naljakad. Karu oli nagu siilikese hüpnoosi all, tegi interselt kõike kaasa, mida siilike tahtis, kui vaja, siis kuulas vaikust, kui vaja, siis tervitas päikest jne. Selline stoilises rahus kogu aeg, aga siilikesele vajalik suur ja tugev sõber, kes teda ikka kõige kurja eest kaitseb. Ja siilike, nagu teada, nägi kurja igas pisiasjas, ka langevas lehes. Siis olid seal veel mingid tegelased, nagu öö, päike ja vanaema, need hõljusid vahepeal niisama üle lava ja venitasid oma atribuute kaasa. Mängukohaks oli enamasti tühi lava, mille tagumises otsas sein. Seina eespoolel oli aga voodi, nii et lugu algas sellega, et üks väike poiss oli haigeks jäänud ja tema vanemad hakkavad talle rääkima lugusid siilikesest, et poisil nii paha olla ei oleks. Esimeses reas istuvad mudilased olid hästi rahutud, kui jänes lustakalt omale vastu põlvi tagus, siis ahvisid lapsed seda järele ja kui talv mööda lava ringi käis ja lund laiali loopis, siis jooksid nad seda puru püüdma, nii et näitlejad mingiks ajaks mängu katkestasid ja lapsi nende kohtadele tagasi juhatama pidid.

Mängurid

Nikolai Gogol „Mängurid“, lavastaja Sergei Fedotov, Vene Teater Päris hea lavastus, kuigi pikk ja natuke igavalt tehtud. Võib-olla oli igav sellepärast, et ma olen seda juba nii palju erinevates versioonides näinud ja varasemad versioonid ka film on paremad olnud. Lavakujundus oli küll selle lavastuse puhul kõige parem, palju detaile ja ajastutruu mitmete võimalustega külalistemaja tuba. Paremale jäi trepp, vasakul kapp, mille seest tegelased välja võisid tulla. Keset lava kõige tähtsam element- mängulaud, mis oli suurema osa ajast riidega kaetud, alles päris viimases, kummituslikuks muutuvas stseenis, võetakse laua pealt kate ja selle alt ilmub välja peegelpind. Ihharev peaks selles stseenis üksi olema, aga siin ilmuvad tema ümber endised mängukaaslased, kes teda haneks tõmbasid, Ihharev haub neile kättemaksu ja laseb nad kõik maha, mehed küll kukuvad, nagu oleksid surmavalt kuulist tabatud, aga tõusevad peagi üles. Nii et selline hästi pikaks mängitud ja kummituslikult mõjuv lõpp oli. Sellest lavastuses olid kaardimängu stseenid hästi aeglased. Iga käik oli nagu aeg luubis kaader. Konkreetne kaardi lauale asetamine ja selle juurde kommentaar. Kahes eelnevas lavastuses olid need mängustseenid just vastupidi ülikiires tempos, pilluti palavikuliselt kaarte lauale ja mõni kaart kukkus mängutuhinas ka maha, aga sellest polnud midagi. Siin oli tegemist ülihoolsa mänguga, kõik oli läbimõeldud, samas varjatud, Ihharevi ümbritsevatest inimestest polnud mitte millegi järgi aru saada, et nad omavahel kokku mängivad ja kogu see näidend on tegelikult Ihharevile korraldatud etendus. Kaupmees Glov oli tõeliselt uhkelt riidesse pandud, et juba visuaalselt oli aru saada, et tegemist on ülirikka inimesega. Pikakarvaline nahast müts, mille ta armulikult kellelegi mänguritest pähe jätab, karusnahaga ääristatud mantel, igas sõrmes uhke sõrmus. Näitlejate äratundmisega läks raskeks, kuna kavalehel oli kirjas 2 koosseisu, aga juurde ei olnud märgitud, kumb koosseis täna mängib, siis ei oskagi eriti kedagi nimetada, kes mis osas üles astus.

Nahkhiir

Johann Strauss „Nahkhiir“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Kogu sellele möllule ja ilule vaatamata ikka väga jama lavastus. Esimese vaatuse kannatas veel kuidagi ära vaadata, kuigi paks Heli Veskus häiris ja tundus uskumatu, et tema ümber selline kirgedetorm käis, aga mida edasi asi läks, seda tüütumaks muutus. Isegi ilusast Straussi muusikast ja huvitavast lavakujundusest polnud kasu. Kui teise ja kolmanda vaatuse vahele vaheaega ka ei tehtud, siis oli ikka päris tüütu seda lavavahetuse aega saalis istuda ja siis veel 2 korda kannatada, kuidas orkester vangivalvur Konna palvel vahemängu kordas, ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Inimeste meelest oli see maru naljakas, aga mina olin selleks ajaks küll juba nii väsinud, et tahtsin kiiret lõppmängu ja kogu selle tobeduse lõpetamist. Rosalinde kandis roosat, konn oli rohelises, vahepeal pani omale veel balletiseeliku ka selga, lava oli kaldu, ballil oli orgia, Ivan oli naine, Adele võttis omal tagumikust lauale asetatavad söögitarbed ja lillevaasi välja ja muud sellist tobedust. Kannatasin kogu selle kupatuse kuidagi ära, aga mingit elamust küll ei saanud. Kui lugu ise on jama, selline, mis läheb peale veel mitte päris väljaarenemata maitsega inimestele, siis polegi sealt midagi head loota. Konna osas esinesid korraga mõlemad dublandid, aga isegi see ei teinud kogu seda kompotti minu jaoks talutavamaks, vaid muutis veel segasemaks.

Tuhkatriinu

Gioachino Rossini „Tuhkatriinu“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Ooperi kohta päris naljakas, kuigi jõudis juba esimese vaatusega korralikult ära tüüdata. Rossinist jäi kunagi hea mulje lavastuse „Itaallanna Alžiiris“ põhjal, kui ta täieliku geeniusena tundus, sellised huvitavad ansamblid, kus igal häälel on oma joru ja see kõik on meloodiliselt kokku pandud. Aga nüüd tüütasid kõik need trillerdused ja kordused päris ruttu ära. Lavastuslikult oli muidugi huvitav, eriti see liikuv tugitool, mille osa ühel etendusel koguni Marko Reikop mängis, nii et minu jaoks ei olnud see eriline üllatus, kui tugitool jalad alla võttis ja lavalt minema kõndis. Taolisi võtteid oli kasutatud ka teistes stseenides, juba enne tugitooli liikumist tulid erinevatest pindadest, nagu kappidest ja diivanist või seinapraost välja meeskoori liikmed. Laulsid oma osa ära ja pugesid oma peidupaikadesse tagasi. Selliseid vahvaid üllatusi oli kogu aeg, nii et kõik kokku oli tõesti koomiline. Muus mõttes oli ka hästi elav lavastus, toimumiskohad muutusid vaataja silmade all, Tuhkatriinu kodust saab ballisaal, kui seinad natuke kõrvale langevad ja osad seinad üles tõstetakse, üks mängupind laskus laest alla. Tõlla asemel sõitis Tuhkatriinu ahju peal taevasse jne. Kõige naljakam oli, kui prints oli oma tõllaga uperkuuti sõitnud, tõlla ette rakendati juba nende esimesel ilmumisel naljakad mitmemõõtmelised puuhobused, aga kui laepind alla lasti ja need hobused või üks hobune, sellest ei saanudki aru, kas oli üks või mitu hobust, olid selili lennanud, siis oli see eriti naljakas. Ja tõld oli ääretu, sinna sisse mahtus kogu meeskoor pluss veel prints ja Tuhkatriinu. Riietuse poolest olid kostüümid kaasajastatud, Tuhkatriinul seljas küllalt kaasaegne põlvedeni seelik, mustad sukkpüksid, kapuutsiga kootud kampsun. Õdedel olid seljas mingid naljakad pooleldi barokkseelikud, mille alt paistsid välja säärteni ulatuvad pitsidega aluspüksid. Sellest stiilist ei saanudki aru. Kui Tuhkatriinu kostüüm oli realistlik, siis need käisid küll mingi absurdi alla. Balli jaoks oli Tuhkatriinul koguni 2 kleiti, mõlemad valged ja küllalt sarnased, alt pooleldi läbipaistvad ja pikad kleidid. Lõpus tõusis Tuhkatriinu täitsa pühaku seisusesse, kui kasuisa ja võõrasõed viimase hetkeni talle kurja tahavad, tema õnne vastu seisavad ega suuda sellega leppida, et nad peavad Tuhkatriinu ees vabandama, siis Tuhkatriinu palub printsi, et tema endisele perekonnale andestataks. Nii et see ahjuga taevasse tõusmise motiiv võis selle lõpuga põhjendatud olla, et ongi selline pühak tüdruk, ei pea pikka viha, kuigi see perekond on teda orjastanud ja kogu tema varanduse ära raisanud.

Helisev muusika (Õigemeel)

R.Rodgers, O.Hammerstein II „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Ootasin rohkemat ja esimene vaatus oli paras pettumus, aga siis vist harjusin ära ja lõpuks hakkas isegi meeldima. Koguni nutma ajas. Mulle lähevad sellised asjad alati korda, kui inimesed oma kodust minema aetakse mingite tobedate poliitiliste mängude tõttu. Nagu „Viiuldajas katusel“ ma lahistasin iga kord nutta, kui nad Anatevkast lahkusid. Siin pidi 7-lapseline pere oma mägedes asuvast lossist põgenema ja edasi omale laadatolatsemisega leiba teenima, et kuidagi ära elada. Nagu isa veel kodus olles ütles, et tema lapsed avalikult esinema ei hakka, pärast ei jäänud muud üle, tuli see häbi alla suruda ja muudkui esineda ja esineda, et ainult kuuli pähe ei saaks. Õudne ikka küll, mida režiim inimestega teeb! Lavakujundus oli täitsa vahva, kuigi oleks jälle pöördlava oodanud, aga no ei saa ju, kui lavastusi ainult Nokaisse transportimisele mõeldes tehakse. Vähemalt ruumi oli, kloostristseenideks lasti laest alla paar rida raudaedasid ja eeslava vasakusse serva püstitati treppastmed. Trappide kodu tähistas suur trepp ülemise palkoniga, mis oli ühtlasi ka Maria magamistuba. Tagalaval kõrgete arkide rida, mis kloostris tähistasid kloostrimüüre ja Trappide kodus olid osaliselt kardinatega kaetud aknad. Aga kõige parem oli lavastuse juures see, et see ei olnud filmiga võrreldav. Liikumise koha pealt oli küll kahju, „Olen 16, varsti saan 17“ laulu ajal tundusid Maarja Mitt ja Karol Kuntsel nagu puunukud võrreldes selle suure akrobaatilise tantsuga, mis selle laulu ajal filmis käis. Ja „Do-re-mi“ laul jäi mulle filmis meelde jalgrattasõidu poolest, kelle noot oli, see spurtis oma rattal ette ja laulis oma pikka nooti. Nüüd oli kõik tagasihoidlikum, aga siiski vahva. „Edelweissi“ laul tundus nagu väljakistud, et Trapil lööb järsku midagi pähe ja ta hakkab trepil istudes kitarri näppima. Pärast esitab selle laulu täispikkuses koos oma pereansambliga. Kõige vahvam oli hea elu laul Maria Kallaste esituses, sellel olid kohe sellised sõnad, et oleks tahtnud ise selle laulu esitaja olla: mul on eralennuk ja luksjaht, bussiga ma ei sõida! Birgit Õigemeel oli muidugi tohutult ilus ja väga hea häälega, aga näitlejana täielik null. Nagu ma alati olen korranud, ei tasu see lauljate ja kõlavate nimede palkamine muusikalidesse ära. Õigemeele näitlejameisterlikkus seisnes selles, et ta rääkides kogu aeg õlgu ja pead raputas. Selles mõttes ei jäänud kuidagi alla Trapi lastekarjale, kelle lapselikust mängust võis aru saada, nad on ikkagi lapsed. Ja ei sobinud see Õigemeel kohe mitte kuidagi endavanuste või endast vanema naise lapsehoidjaks ja kasuemaks. Ja see tundus nii ebausutav, et Maria võib Trappi armuda. Oleneb muidugi, kes Trappi mängib, aga Lumistesse arumumine on kuidagi täiesti välistatud. Filmi Trapp tundus ka paras õudus, nii et see oli kuidagi võigas, et ilus Maria temasse armus ja temaga abiellus. Aga siis ma lohutasin ennast sellega, et ta tegi seda laste pärast. Ja pärast kavast loen: erinevused päris perekond Trapi ja muusikali perekonna vahel – tegelikult Maria ei armastanud Trappi, vaid abiellus temaga ainult laste pärast. Trappide põgenemine toimus publiku kaudu, see oli täitsa hea leid, just selline teatrile omane. Ja ma imestasin, et selles loos on kloostril ikka päris oluline koht, filmist ja eelisest lavastusest Ugalas ei olnud mul üldse meeles, et seal nii palju kloostrit oli, ilmselt siis oli rohkem tähelepanu muusikal, need on ju võrratud laulud seal kõik järjest. Lõpustseenis oli naiskoor samuti publikuvahekäiku laulma paigutatud, nii et päris huvitav oli meie taga laulnud aldipartiid kuulata. Aga ikka jäi midagi väga palju puudu. Võib-olla seda, et see lugu ei olnud enam nii uudne, et ma olin seda palju kuulnud, et need laulud on juba peaaegu äraleierdatud ja oma võlu kaotanud. Sõnakuulmatu Maria laulu oleks tahtnud ka rohkem kuulda, naljakas oli, et Maria ja Trapp abiellusid selle laulu saatel. Pulm oli ka ilusti organiseeritud, vaikne nunnade üritus, kus kohal perekond Trapp.