Kõik minu pojad

Arthur Miller „Kõik minu pojad“, ..... Jäin kavast ilma, nii et muid andmeid ei tea. Mingid Moskva tegelased olid, nägude järgi tundsin ära ainult Jekaterina Vassiljeva. Lugu ise oli väga hea, psühholoogiliselt pingestatud, nagu Milleril ikka. Et üks on hea poeg ja teine on kadunud poeg, kas ta on elus, miks ema ikka veel usub, et poeg on elus jne. Ja kõige lõpuks külm dušš, poja hüvastijätukiri oma tüdrukule – ta sooritas enesetapu, sest sai teada tõe oma isa kohta. Peale seda läheb isa majja ja ma ootasingi, et nüüd kostab majast lask, aga nagu Nokias ikka, suudeti seal kõlaefekt täiesti ära rikkuda, nii et see oluline lask kõlas väga koomilise toolide kokkulöömisega. Nagu eelmine kord „Hiirtest ja inimestest“, kus samuti püstolilask oli olulisel kohal, siis vajutas näitleja mitu korda päästikule, enne kui lask kõlas. „Minu poegades“ mängisid nad ikka liiga ülepingutatult ja see häiris. Eriti häiris halb kõla või oli tegemist diktsiooniga, igal juhul pool teksti läks kuhugi kaduma, Vassiljeva nagu neelas pooled sõnad alla ja rääkis kinnisõlmitud kõriga. Lavakujundus oli ilus, kujutas selle pere aeda, eeslava praktiliselt tühi, ühel poole aiamajake toolidega, teisel pool suurem pink. Tagaplaanil madal hekk ja taustariidele joonistatud maja, maja oli küll kuidagi naljakalt joonistatud – eestplaanist, aga samas oli osaliselt ka ühte külge näha.