Kadunud käsi

Martin McDonagh „Kadunud käsi“, lavastaja Tanel Jonas, Vanemuine Martin McDonagh sai pressis nimetuse eestlaste lemmikiirlane, lemmikiirlase kohta ei oska ma midagi öelda, aga minu kaasaegne lemmikdraamakirjanik on ta kindlasti. Kõik tema lavastused on väga õnnestunud olnud, ei tea, kas lihtsalt õnnestumise asi, et lavastajad on valinud endale südamelähedase materjali, millega on, mida peale hakata, või on McDonagh' tekstid lihtsalt nii geniaalsed, et neid on võimatu ära rikkuda. Tabasin ennast mõttelt, miks me nimetame selliseid komöödiaid endiselt mustaks komöödiaks. McDonagh'l on kõik tekstid (vist peale „Padjamehe“) mustad komöödiad, aeg oleks terminites edasi liikuda, see on XXI sajandi kirjandus. See on kaasaegne komöödia. Eelmisesse sajandisse jäävad lihtsalt komöödiad, kus nalja tehti nalja pärast, selle sajandi või siis kaasaegne komöödia ongi selline sürrealistlik või must või roppuste sugemetega. Tavaliselt mind tohutult häirib, kui teatrilaval ropendatakse, aga selle teksti puhul absoluutselt ei häirinud, pigem oli see naljakas. Jälle üks kaasaegse komöödia omadusi – roppused on nii paigas, nii õiges kohas, et tunduvad naljakad, mitte labased eneseupitamised, et vaadake, kui kaasaegne kirjanik ma olen, kasutan kõnekeelt ja minu tegelased ropendavad! Tanel Jonase lavastatud „Kadunud käes“ oli kõik täiesti ideaalne. Alguses lähenesin selle ootusega, et see on midagi sama head, nagu „Leenane'i kaunitar“, sügav ja liigutav, naljakas ja nukker üheaegselt. Nii et ma ei suutnud mingi aeg selle näidendi omapäraga harjuda, et see ongi ainult koomikale üles ehitatud, tegelased on tobedalt naljakad, nende jutt totralt naeruväärne, nende olek ajab naerma, kõik on hästi pull. No tõesti pull. Alguses võtsin sellise hoiaku, et „Leenane'ist“ jääb see tükk ikka kõvasti maha, aga kui tabasin ära, et tegemist on erinevate žanritega, siis hakkas mulle ka „Kadunud käsi“ meeldima, isegi väga hakkas meeldima. Eriti meeldis see, et mängiti ühes vaatuses, et ei pidanud vahepeal väljas käima. Tükk oli parajalt pikk ka, nii et kannatas ilusti selle aja ära vaadata, isegi juurde oleks tahtnud. Seda tunnet, et aitab ka juba, mida te venitate või mis jama see üldse on, kaua võib, ei tekkinud korrakski, mitte hetkekski ei hakanud igav. Omapärased süžeepöörded olid ka, koguni deus ex machina või siis konkreetsemalt mater ex machina oli olemas. Kõrvalepõigetena ühe tegelase suurepärane monoloog küünlavalgel. Ootamatu, nagu ei oleks üldse McDonagh, aga samas nii naljakas ja sobiv. Näitlejate kvartett oli suurepärane. Hakkasin nüüd mõtlema, et see on vist McDonagh' üks iseloomulik joon- kvartett. „Leenane'is“ oli 4 tegelast, „Üksildases Läänes“ vist ka. Teisedki draamad või siis minu mõistes ikkagi komöödiad on pigem kammerlikud - „Padjamehes“ 3, kui ma õigesti mäletan, „Inishmaani igerikus“ küll rohkem, aga jätab ikka kammerliku mulje, sest kõik tegelased ei ole peaaegu üldse korraga laval, vaid toimivad ansamblitena ja enamasti on laval 2-3 tegelast korraga. Absoluutselt kogu nelik oli ilma mööndusteta väga hea, ei tahakski kedagi eraldi esile tõsta. Markus Luik oli juba oma neegrigrimmi tõttu naljakas, mängis väga hästi närvilise, pooleldi asotsiaalse ja harimatu neegri välja ka. Maarja Miti Marilyn oli küll rohkem tagaplaanil, kahjuks ei olnud McDonagh sellele tegelasele eriti suurt rolli andnud, aga ka suuremas osas sõnatus rollis oli Mitt ekstra klass, tema miimika ja lolli peika hullustele kaasaelamine, elu äärel vaakumine ja elu eest võitlemine. Nii suuri lolle, nagu selles näidendis kokku satuvad, ikka annab otsida. Ja kõik see on nii koomiline, mis situatsioonidesse nad satuvad, kuidas sellele reageerivad ja lahendada püüavad. Eriti koomiline oli sündinud koomiku Ott Sepa mängitud hotelliboy, tema filosofeerimine, eluhoiak, mehistumine. Peategelase käeta mehe Carmichaelil Riho Kütsaril oli täiesti imetabane telefonikõnestseen emaga, see oli taas ekstraklass kogu selles pärlite reas.