Madame Bovary

Marianne Kõrver „Madame Bovary“, lavastaja Marianne Kõrver, Von Krahli Teater Lootsin, et on midagi asjalikku, aga esimestest stseenidest peale kartsin, et olen jälle mingi jama otsa sattunud. Kuigi kui selle stiiliga ära harjusin, siis tundus juba täitsa tore, ainult lõpus läks natuke venima, kui oli mingi abiringi koosolek, kus igaüks ühe loo esitas. Kahju oli ka sellest, et Leoni ei mänginud Lauri Lagle, vaid keegi tundmatu inimene, kelle nime isegi kavalehele polnud märgitud. Flaubert'i „Madame Bovaryst“ polnud selles lavastuses küll mitte midagi. Oli täiesti iseseisev lugu õrnahingelisest koduperenaisest. Emmat mänginud Mari Abel tuletas natuke meelde Renata Litvinovat, olekski tahtnud, et see roll oleks lahendatud Litvinova stiilis, aga kahjuks ei osanud Abel seda suurepärast näitlejat nii hästi järele teha või siis polnud see selle rolli eesmärk. Loodud oli natuke uimane ja nagu kogu aeg mingi aine mõju all olev naisterahvas, kes mööda oma elamist ringi uimerdab, esteetilisi naudinguid otsib ja ennast kõigest maisest eemaldada püüab. Minestab ära, kui tema käest raha kohta küsitakse, et mis see kõik maksma võis minna. Palju oli igasuguseid sümbolistlikke kujundeid ja niisama etlemist. Emma vannitamisest oli tehtud terve tseremoonia, kuidas ta samm-sammult mööda treppi kõrguses asuva vanni poole liigub, saatjateks 2 kreeka stiilis teenijannat, kes tal lahti aitavad riietuda, jalaga vannivees solistamine, enne pesus vanni maha istumist Veenuse poos. Siis ilmub Emma märg unenägu, keegi väga „seksikas“ mees, kes vanniga minema aerutab. Lava alt laskub harfi mängiv Leon. Selline küllalt unenäoline lahendus, nagu ei saagi aru, kas see kõik on Emma unenägu, soovunelm või kaifi all olemisest tulev luul. Edasi läks juba realistlikumaks, Emma juurde tuleb psühholoog, kelle on palganud armastav abikaasa Charles. Psühholoog teeb Emmale etteheite, mis teil ometi viga on, teil on armastav mees, armas laps ja ilus kodu. Emme teeb mehele tahket suppi. Emma viimane monoloog vajus juba päris stiilist välja, oli labane ja ropp ja piinlik, kuidas Emma erinevate meestega vahekorras oli. Sisse oli toodud igasugu lahedaid kujusid, võlanõudjad ja inkassofirma inimesed, kes tulevad Bovaryde vara üle vaatama, pakivad kõik laval oleva Bovaryde vara mustadesse prügikottidesse, kisuvad Emmalt seljast tema viimsegi kleidi, sest see võib olla päris kallis kleit, nad on sellist kellelgi presidendivastuvõtul seljas näinud. Ega seal midagi eriti ei olnudki vaadata. Natuke võisid huvi pakkuda Emma Bovary kleidid, pesu oli talle millegipärast kole selga pandud, natuke kulunud ja räpane. Odav. Kleidid olid küll kõrgmoe näited, aga Emma pidi neid natuke lohakalt kandma, nii et pesu alt välja paistis ja see rikkus üldmuljet. Emmal olid kogu aeg jalas tulipunased paksemat sori sukad. Ja kogu see Von Krahli teater on ka üks igavene õnnetus, tuleb ennast ikka kõvasti kokku võtta, et sinna räpasesse majja minna ja seal lagunenud treppe pidi rahvamassi seas üles trügida, siis mitu tundi logiseva ja ebamugava tooli peal istuda. Ei ole see asi seda väärt.