Viik kestab hetke

Izhokas Meras „Viik kestab hetke“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, RAMT Päris jama etendus oli, eriti jama oli see, et see kestis 2 tundi ja ilma vaheajata. Andis ikka kannatada. Loll lugu Leedus asuvast juudi gettost, kus praktiliselt midagi ei toimu. Nälg ja tapmised. Saksa ohvitseril on kombeks juutidega malet mängida, viimane mäng on juudi laste peale. Üks poiss on hästi andekas maletaja, ohvitser kutsub teda Capablancaks, sest ta ei kaota mitte kunagi. Ohvitser lepib poisi isaga kokku, et kui poiss võidab, siis ta sureb, aga ülejäänud juudilapsed jäävad ellu, aga kui poiss kaotab, jääb elama ainult see poiss, teised lapsed saavad surma. Isa paneb tähele, et ohvitseril läks meelest veel üks võimalus, mis saab siis, kui mäng jääb viiki? Sel juhul ei juhtu mitte kellegagi midagi, sest viik on kõige raskem tulemus. Poisil on mängu lõpus isegi valida, kas teha viik või võita, ta valib võidu ja läheb surma. Vahepeal oli veel igasuguseid lollusi, kuidas naised sünnitasid ja oma lapsi tapsid, kuidas inimesi üles poodi – seda näidati mantlite maletahvlialustele riputamisega. Lavakujunduseks olid malelauad, mille ümber tegevus käis, tagumises seinas rippusid maletahvlite alused, kust tahvleid kord minema viidi, siis jälle uuesti alustele asetati. Selline hästi ajuvaba värk. Kõik see toimus sellise näoga, et vaadake nüüd, kui suurt kunsti me teeme ja kui kurba lugu me näitame, aga mind see küll absoluutselt ei puudutanud.