Wonderland-80

S. Dovlatov, L. Carroll „Wonderland-80“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi Teater Päris tõetruu ja naljakas jutustus 80.-ndate elust Venemaalt. Kokku olid pandud Dovlatovi „Looduskaitseala“ ja vihjed-katked Carrolli muinasjuttudest. Mees ja naine saavad kokku, juba enne seda, kui nad kohtuvad, keerleb suure postamendi otsas inglitiibadega tüdruk, kellest saab nende tütar. Siis nad kavatsevad lahutada, mees sõidab ära Puškini radadele ekskursioonijuhiks, naine kavatseb koos tütrega Iisraeli pageda. Naine tuleb veel viimast korda mehele looduskaitsealasse külla, tundub, et nad veedavad koos meeldiva öö ja neil on hea koos olla, aga ikkagi sõidab naine koos tütrega ära. Ja mees on just joomatuurile sattunud, nii et ei jõua neid lennujaama ära saatma ka minna. Kõik oli hästi tõetruu, fantastiline ja purjus. Kogu aeg joodi, viina joodi sõna otseses mõttes pangede kaupa. Õllesaal võis muutuda järsku Märtsijänese teelauaks, mille äärde satub Alice ja küsib teed, kuhu edasi minna. Lavakujundus oli peaaegu nagu „Huntides ja lammasteski“, puulaudadest lava, seekord kanaliga piki lava keskelt pooleks jaotatud. Helistati telefoniautomaatidest ja selleks kasutati viietestkopikalisi. Telekast vaadati olümpiamängude avamist, mängiti hümni (ei saa öelda NSVLi hümni, see on ka kaasaegse Venemaa hümn). Lavastuse lõpulauluks kõlas olümpiamängude lõpulaul „Jää jumalaga, Miška!“. Palju oli naljakaid dialooge või lihtsalt koomilisi situatsioone, nii et naerda sai kõvasti. Lõpus kiskus natuke igavaks, kui keegi parteitöötajast onu hästi pikalt ja tüütult filosofeeris. Eriti naljakad olid naisteks riietatud meesettekandjad. Üks kontoridaam värvis neil kogu aeg pead... hambaharjaga. Ja ühel mehel olid jalas silikoonkinnitusega sukad, midagi sellist, millest 80ndatel, eriti NLs kindlasti undki näha ei osatud.