Hundid ja lambad

Aleksandr Ostrovski „Hundid ja lambad“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi Teater Hea lavastus tugevate osatäitmistega. Värvigammas ainult punane, must, valge ja hall, efektsed ja huvitavad kostüümid. Vahepeal näidati pesu ka. Paar stseeni olid arusaamatud, kui Tšugunov erinevate naistega pesu väel tantsis, ei saanud aru, kas see pidi väljendama vahekorda või lihtsalt väärastunud harrastust niimoodi tantsida. Samas, kui Tšugunov oli muidu täiesti korralik pereisa, tuleb kodus ootamatutele külalistele jahuste kätega vastu, hoolitseb laste ja viimse piirini raseda naise eest, kellega neil näib olevat ülim harmoonia. Etendust oli väga halb vaadata, toimus Nukuteatri suures saalis, kuhu tänavaliiklus kosta oli. Tavaliselt oleme seal saalis vaadanud kärarikkaid muusikale, siis summutab teater ise saalis oleva kisaga tänava kära ära, aga seekord oli saalis vaikne, oli vaja kuulata näitlejate teksti, aga selle asemel pidi kuulama väljas möllavat orkaani, seda, kuidas autod mööda sõidavad ja tihti tundus, et oleme kuskil lennujaama läheduses, sest oli lennuki maandumisele või õhkutõusmisele omaseid helisid. Alguses ei saanud üldse aru, mis helid need on, ei saa ju olla, et teatrimajja sellist tänavamüra kostab, pealegi ei asu Nukuteatri hoone kuskil elava liiklusega tänava ääres. Aga ometi oli see nii. Kas siis niimoodi kasvabki meie tulevane teatripõlvkond, et käivad teatris ja neile juurdub sisse arusaamine, et igasugused kõrvalefektid teatrietenduse ajal on loomulikud. Vene Teater pakub teatrietendusele lisaks seina taga (või lava all) asuvast restoranist tuleva soundiga, Nukuteater rikastab etendusi tänavamüraga. Nii et suurem osa „Huntide ja lammaste“ tekstist läks minu jaoks kaduma ja ma ei saanud eriti aru ka sellest, mis intriigid seal tegelaste vahel toimusid, sest Ostrovski teksti lugemisest on palju aega möödas ja see pole just selline näidend, mida tihti näha saaks ja mille tekst või sisu väga hästi teada oleks. Kõik need nimed olid ka nii keerulised, et ei saanud tihti aru, kes ja kellest räägib. Mingi jama käis seal kogu aeg paberitega, et keegi oli mingitele paberitele alla kirjutanud, aga mis seal paberites oli, ei saanud aru. Vist oli keegi kellelegi võlgu või midagi sellist. Nii et näidendi põhipoint läks kaduma. Halb oli ka see, et peategelast Murzavetskajat kehastanud Rosa Hairullina oli väga nõrga häälega ja tema tekst ei kandunud saali ka siis, kui välist müra segamas ei olnud. Muidu oli Hairullina huvitav näitleja, pisike pruun naine, halli siilipeaga ja hästi tõsine. Peaaegu üldse ei naeratanud. Ma sain nii aru, et Murzavetskaja oli hunt lambanahas. Mängis vaga tädi, kes kogu aeg ikoonide ees riste ette lõi ja päevad läbi palvetas, õpetas selliseid elukombeid jälgima ka neid, kes tema juures elasid, aga palvetamisest vabal ajal tegi igasuguseid sigadusi. Kirjutas veksleid ja lasi asju võltsida, nii et ilus naine oleks tema pärast kerjuseks jäänud. Iseenesest olid kõik tegelased väga head, kuni episoodiliste tegelasteni välja. Näiteks hobuste troika. Saabub mees Peterburist, kes sõidutatakse jaamast troikaga minema, selleks moodustavad kolm näitlejat istudes hobused ja markeerivad ratsutamist sellega, et kõlistavad hammaste vahel hoitavaid triangleid. Veel oli omapärane tegelane määramatut sugu koer Tamerlan, keda mina pidasin alguses naiseks, et on nagu keegi teenija, kes on hundiperes üles kasvanud, nagu meil hiljuti olid koerlapsed, kes oma vanemate okset sõid. Sellise täiskasvanuks saanud lapse mulje jättis ka Tamerlani mänginud Jana Sekste, kui ma alles vaheajal, kui kavalehe sain, sealt lugesin, et see ongi koer, mitte koerastunud inimene. Ka muusikaline kujundus oli väga hea, mängiti paljusid Saksa Reichi aegseid lööklaule, sellised marsirütmis lorilaulud, sellise muusika saatel tuldi ka kummardama. Lavaruum oli jagatud kaheks. Eeslava oli valge, siis vahepeal tühimik-koridor ja sellest edasi teine lavapool, punast värvi. Lavaruumi täitsid ainult toolid, musta ja valget värvi. Väga omapärane oli see, et toole kasutati ikoonialtarina, riputati tool seina küljes asuvate konksude otsa, sinna paigutati põlev küünal ja siis kummardati selle ees. Peterburist tulnud mees toob Murzavetskajale erilise austuse märgiks kullast tooli, mis kohe ikoonialtariks paigutatakse. Vaatasin veel pikalt Tšugunovi mänginud Aleksandr Fissenkot ja mõtlesin, et ta on nii väga kellegi moodi. Ja üpris enne näidendi lõppu kihvatas – Lenin! No täitsa Lenin, mis Lenin, aga kuidagi hästi sümpaatne, ütleks isegi, et ilus mees.