Järgmine voor

Mihkel Raud „Järgmine voor“, lavastaja Mart Koldits, Von Krahli Teater Debüütnäidendi kohta ja eriti eesti kirjanduses väga hea saavutus. Taas üks hea kaasaegne komöödia, kus saab naerda nii et kõht valus ja pisarad silmist väljas. Eriti stseenis, kus Taavi Eelmaa duetti oma ooperist esitab, see oli ikka nii naljakas, et võimatu oli tõsiseks jääda. Kuna publik oli pandud istuma kahele poole lava, nii et vastasistujatega tekkis ebamugav silmside, kui kedagi lava keskel vaatasid, siis tundus, nagu vaataksid vastasistujaid, muidu ma vihkan sellist asja, aga Eelmaa etteastele andis see minu jaoks veel ühe nüansi juurde, kui avastasin vastaspoole pealt selle aaria-dueti ajal, kus kogu saal naerda möirgas, ühe tõsise tüdruku. Ta vaatas täiesti apaatselt ja tõsiselt, kuidas Eelmaa etleb ja see ajas mind veel omakorda naerma, et kõik naeravad ja üks inimene jääb tõsiseks, s.t. suudab jääda tõsiseks. Tavaliselt on ikka nii, et kui inimesed sinu ümber nakatavalt naerma hakkasid ja see oli just selline stseen, mille ajal hakati nakatavalt naerma, kohe südamest, siis kisub see kaasa naerma. Ja siis oli minu jaoks eriti naljakas, et üks inimene suudab ikkagi nii „ära“ olla. Nero Urke väärib Fredi osatäitmise eest järjekordset aastapreemiat. Eriti tummstseenide eest, tal oli küll palju teksti, aga minu jaoks olid palju kandvamad need kohad, kus Urke vaikis. Kus tal toimusid tummstseenid või ta oli nii vihane, et ei saanud sõnagi suust ja ennast žestide ja eriti oma plastiliste ja imeliselt painduvate käte abil väljendas. Toimus täiesti utoopiline pildike „Eesti otsib superstaari“ esimesest valikuvoorust, kus üks osaleja hakkab ennast kehtestama. Vaatepunktid kogu aeg vahelduvad. Kõigepealt üks plaks, et ahhaa, selline asi, siis teine plaks, et ah hoopis nii, need mängivad kokku. Siis veel mingi mats, et ei, nüüd mängivad hoopis need kokku jne. Sai teada päris palju huvitavat Superstaari kaadritagusest elust, näiteks seda, et neil on seal „ahvid“, kes televaatajate huvides esinema pannakse, et saatesse rohkem draamat tuua. Kuigi kaasaegne komöödia, siis klassikast pärinev võte – kui laval on püss (antud juhul siis revolver), siis sellest tuleb pauku, töötas täiesti. Ikka väga hästi üles ehitatud ja kirjutatud näidend. Selle koha pealt annaks natuke norida, et žüriiliige Normanile oli antud rohkem teksti kui teistele osalistele ja tema test tundus liiga kirjanduslik, selline, nagu inimene tavaelus või kasvõi kohtunikulaua taga istudes ei räägiks. Selline liiga puine ja liiga ülepaisutatud sõnadega, jättis kunstliku mulje, et näitleja Ulfsak on selle teksti pähe tuupinud ja esitab seda nüüd oskuslikult. Aga kui teda kujutleda žüriiliikmena, kellele tegelikult Fredi esinemine pidi tulema üllatusena ja tal ei saanud kindlasti olla varem valmiskirjutatud teksti, mida järjekordsele staarihakatisele peast ette kanda, siis oli jällegi ebaloomulik. Muidu oli kõik hästi tore, ka näidendi ainus naistegelane Helen Mari Abeli kehastuses oli suurepärane naiivitar. Tema tekst oli tõeliselt kunstlik, aga see ei seganud, sest see oli karakteri huvides. Kordas iga soorituse puhul nagu papagoi ühte ja sama, väikeste variatsioonidega, aga muidu siiras inimene. Nagu pehmendav magnet kahe kurja onu vahel, kes kõigile kandidaatidele ust näitavad, et siis tema peab enda peale võtma selle siluja rolli, et tegelikult oli ikka plusse ka, näiteks mulle meeldis see, et... Lõpustseen mõjus taas viitena klassikalisele dramaturgiale: hästi palju laipu. Kas Hamlet või „Kümme neegrit“. Lõpus oleks oodanud mingit suuremat puänti, laip ja haavatu olid, revolver muudkui paukus, aga sellest ei saanud aru, kas see oli mäng või päriselt, verd oleks tahtnud näha, siis oleks asi olnud realistlikum. Muidu oli seal kogu aeg see teine plaan, et tegelikult on see kõik mängult, kuskil seina taga on keegi maagiline Mustafa, kes mängu juhib. Taas paralleele ka „Grönholmi meetodi“ ja veel mõne näidendiga. Aga lõpp, mõned viimased fraasid vajusid täiesti ära, sellega ma ei olnud üldse rahul. Nagu Annie „Miseryst“, et hakkan sundima autorit teistsugust lõppu kirjutama. Seal oleks võinud täielik selgus olla, selline korralik puänt, mitte lahtised otsad, et mõtle ise lõpp välja. Kui autor jätab lõpu lahtiseks, jätab selle kirjeldamata või näitamata, siis saangi mina kui vaatja-lugeja käituda Annie'na, et nõuan lõppu või mõtlen selle ise välja. Aga minu peas toimuval lõpul pole tähtsust, kui see ei ole autori enda poolt näidendisse kirjutatud. Kui seda lavastust veel normaalsetes tingimustes ka mängitaks, siis võiks täitsa rahule jääda.