Lõbus lesk

Franz Lehar „Lõbus lesk“, lavastaja Jussi Tapola, Vanemuine Eelmist lavastust 90ndate keskel käisin vaatama üle 10 korra. Täna olid siis ootused hästi kõrgel, et saab head lavastust vaadata, vähemalt on ilus muusika ja kaunid kostüümid ja täitsa talutav sisu, aga kukkusin oma ootustega jälle kõrgelt alla. Vaatasin ja vaatasin ega saanud aru, kuidas ma sellist jama üle 10 korra vaadata suutsin. Ma olen küll kuulnud sellest, et aja jooksul inimesed muutuvad ja muutuvad nende maitsed ja arusaamad jne. aga poleks kunagi uskunud, et see ka minuga juhtub. Et ma satun vaatama midagi sellist, et tundub täiesti ebausutav, et selline asi mulle kunagi meeldida sai. Tundus, et tegemist oli täiesti uue partituuriga, vähemalt enamus lugusid olid kuidagi tundmatud, mõned üksikud tuttavad meloodiad tulid ka ette. „Haldjas, mu haldjas“ laulust oli saanud „Vilja, mu Vilja“, nagu kunagi üks õppejõud mainis, et „Lõbusas leses“ on laul „Vilja, mu Vilja“ ja mina kohe vahele karjusin, et praegu Vanemuises esitatavas versioonis on see „Haldjas, mu haldjas“. Kõik oli hästi tobe. Eriti tobe oli see, et leske mängis paks Heli Veskus. Kuigi sellise rollilahenduse puhul oli usutavam, et Hannat ümbritsevad mehed on tõesti ainult lese 20 miljoni peal väljas, kes nende miljonite omanik on, ei häiri neid absoluutselt, on nõus paari heitma kasvõi tohutult ülekaalulise eidega, peaasi, et raha kätte saaks. Danilo liin tundus jälle ebausutav, et elumees Danilo, kellel on igas sadamas 100 naist ja terve kabareetäis grizette takkaotsa, on endiselt Hannasse armunud. Kui, siis ikka Hanna miljonitesse. Kui Danilo ja Hanna esimest korda peale pikkade aastate taas kokku said, ütleb Danilo: „Hanna, sa oled nii muutunud.“ Ma lootsin, et Danilo ütleb Hanna imestunud pilgu peale täienduseks: „Tohutult paksuks läinud.“ Esitus oli täiesti jube, näitlejameisterlikkusest pole nende puhul juttugi, aga ka laul oli kohutav. Laulavad ju ometi oma emakeeles, aga Veskusel oli mingi imelik aktsent juures. Ja kõigele lisaks veel võimatu diktsioon, hea, et lava kohal olid subtiitrid, ka eesti keeles, ilmselt siis keegi kunstinõukogust, kes kontrolletendusel vaatamas käis, tabas ära, et laulusõnadest pole aru saada ja käskis lava kohale ka eestikeelsed laulusõnad kirjutada. Kuigi kogu aeg seda teksti jälgida ei viitsinud, aga enamus sõnu lauludest jäid arusaamatuks küll. Solitsidest läks ainsana peale Margit Saulep Valencienne'ina. Ta oli särav ja ilus, nii et tema suhtes võis seda uskuda, et teda imetletakse ja temasse armutakse ja ta seetõttu igasugustesse intriigidesse satub. Grizettide hulgas pani imestama Maire Saar – hämmastav igihaljas püsimise võime, ainus naisterahvas, kes peale 20 aastast pausi on ikka veel grizetiks kõlbeline. Liikumise poolest oli tehtud muidugi suur töö, liikumine oli päris hea, aga kõik muu jättis väga soovida, nii särtsu kui diktsiooni poolest. Ja teised „daamid“ - eesotsas Valentina Kremeniga, jälle mingi lehmakari. Kremen häiris veel oma täiesti mööda diktsiooniga, kus rõhud olid nii valesti asetatud, et see ei olnud enam isegi mitte naljakas. Õhtu päästis Njegus Margus Jaanovitsi kehastuses. See oli tõesti naljakas karakter, juba oma soengu poolest, laubale tõstetud kuketukaga. Näitleja hoidis kogu aeg käsi kehast eemal, nimetissõrmed välja sirutatud. Njegusel on juba tekstiliselt palju naljakat, nüüd olid juurde toodud veel kaasaegsed paralleelid nagu poliitika ja seadused. Väga hea oli koht peale ühte aariat, kui inimesed hakkasid laulu ära esitanud paarile plaksutama, lavale tuli Njegus ja kummardas selle peale. Selliseid häid sähvatusi oli terve etenduse jooksul, teised oleksid võinud samamoodi improvisantse sarmiga oma rollidele läheneda, mitte päheõpitud teksti monotoonselt ja totra näitlemise abil esile kanda. Jaanovits on selle rolli eest ära teeninud teatri aastapreemia ühe lavastuse elustamise eest kui ainus näitleja, kes laval näitles.