Imetegija

William Gibson „Imetegija“, lavastaja Kalju Komissarov, Endla Jube pisarakiskuja pidi olema. Ainult mina olin vale auditoorium, kellelt pisaraid kiskuda, muidu ikka luristati saalis nutta küll. Ja kogu teater oli täis mingeid puudega inimesi, päris vastik hakkas, ilus euroremondiga maja ja siis lastakse sellised sinna lagastama, kohe teeb nagu maja enda ka koledamaks. Selliseid inimesi peaks nendesse alternatiivteatritesse viima, nagu Draamafestivali etendused olid, näiteks „Idioodid“ oleks neile sobiv etendus ja eriti sobiv mängukoht- räpane nagu nad isegi. Lavastus toimus mitmel tasandil, nagu oli osaliselt film ja üleval jooksid sünkroontõlke tiitrid, ma ei saanudki aru, kas siis kurtidele või pimedatele. Pimedad vist ilmselt lugeda ei saa. Lava nurgas istus veel tädike, kes viipetõlget tegi. Ja kui me kava ostsime, siis küsis üks inimene, kust kõrvaklappe saab, nii et vaegkuuljatele oli ka oma variant olemas. Täielik santlaager. Kui nad tulevad teatrisse ühekaupa, siis kaovad korralike inimeste massis ära, siis neid ei pane nii väga tähele, aga kui selliseid on saalis ikka valdav enamus, on ausalt öeldes päris kõhe. Suutsin selle lavastuse isegi lõpuni vaadata. Kohe esimestest stseenidest peale sain aru, et ma olen seda lugu kunagi filmina näinud, aga mitte seda kuulsat filmi, mida oli ka kavalehel mainitud, mis mitu Oscarit võitis. Näitlejad mängisid hämmastava võõritusega. Liis Laigna poolt väga kõva tase, sellist hälvikut mängida, ise on ilus inimene ja niimoodi ära värdjastatud, et tõesti raske ära tunda. Raske oli ära tunda ka tunduvalt koledamaks tehtud Kaili Viidast, teda pidin isegi kavalehe pealt vaatama, kes seda teenijannat mängib. Kui Kaili teises vaatuses rääkima hakkas, siis tundsin ta hääle järgi ikka ära. Aga absoluutselt ei tundud ära juuksed pähe kasvatanud (või oli see parukas) Sten Karpovit. No täitsa teine inimene! Tema kohta vaatasin ka kuni vaheajani, et mingi uus poiss Endlas või? Ja kui vaheajal olin nime näinud, siis vaatasin ikka sellise näoga, et ei ole võimalik, et see on Sten Karpov. Triin Lepiku mõõtudes koduõpetajanna töö tundus isegi väheefektiivne, selline mutt oleks pidanud korra rusikaga vastu lauda lajatama, laud oleks pilbasteks purunenud ja rahu majas. Lavakujundus oli väga vahva, karkassidele ehitatud maja ja abiruumid. Hea, et kasutati pöördlava. Lava eesotsas oli kividega kaetud ala, selle kõrval kaev, millel näidendis väga oluline tähendus. Tore oli kogu seda liikumist ja ruumide liikumist vaadata, aga loona oli see näidend ikka jubedapoolne. Otseselt igav just ei olnud, eks on igavamaidki asju nähtud, aga kui mingeid probleeme vaadata, siis tahaks ikka normaalsete või vähemalt ilusate inimeste probleemidega kursis olla.