Misery

Stephen King „Misery“, lavastaja Eva Klemets, Teater NO99 Jälle üks väga hea kaasaegne komöödia. Võib-olla oleks seda jube vaadata olnud, kui ei oleks looga kursis olnud, kuigi lavastatud oli ikka väga koomiliselt, nii et õudusfilmist oli saanud tore kaasaegne komöödia. Isegi lapsed, kes seda filmi näinud olid, ei kartnud, kuigi jubedusmomente oli päris palju. Enam kui pooltel naistel saalis kutsus esile kiljatusmomendi stseen, kus Marika Vaariku kehastatav Annie rotist vere välja pigistab. Aga mina olin seda kohta OPs näinud, nii et teadsin, mida oodata ja lapsi hoiatada. Suur kiitus kahele vaprale näitlejale, lisaks Vaarikule Peeter Volkonskile. 3 tundi sisustati kahekesi suurepäraselt ära, nii et väga üksikutel momentidel oli natuke igav, muidu kogu aeg ikka toimus midagi. Liiga palju oli kasutatud kuuldeteatrit, eriti tüütu oli pikk stseen alguses, kus toimub raadiosaade ja peab mingi 10 minutit saatesse helistajate ja saatejuhi juttu kuulama. Edasi, kui on kuuldestseenid, on need juba visuaalselt huvitavaks tehtud. Kirjanik trükib või kirjutab, loeb seda teksti, mis tema peas formeerub, mida ta kirja paneb. Seda kõike kuvatakse seintele, lõpuks on kõik seinad kirja täis, mitu korda üle kirjutatud. Nii trükitud kui ka käsikirjalist kirja, sest Annie sunnil on kirjanik sunnitud looma nii, nagu terrorist seda tahab. Kuuldestseenid koos teksti kuvamisega ei olnud enam nii igavad, siis sai kaasa lugeda ja jälgida, kuhu, mis tekst ilmuma hakkab. Omamoodi naljakas oli jälgida seda, kuidas esimese kuvatud teksti puhul puuduvad sõnades n tähed. Annie toob kirjanikule ühe puuduva tähega trükimasina, millel kirjanik peab hakkama looma „Misery“ järge, kus peategelane ei sure. Tegema seda täpselt nii, et see Annie'le meeldiks, muidu järgnevad sanktsioonid, kas valuvaigistitest ilma jätmine või veel midagi hullemat. Kõige suurema eesmärgina terendab kirjanikule muidugi vabadus, et ta pääseb vabadusse, kui suudab kirjutada sellise romaani, mis Annie'le meeldib. Need loomepuhangu stseenid olid ka hästi naljakad, kuidas Volkonski mängitud kirjanikule tuhin peale tuli, kuidas teda inspiratsioon tabas, kuidas ta pliiatsiga paberi märkmeid täis sodib, mõte lendab ühest äärmusest teise, millised seoses, milline hasart. Kuidas ta palavikuliselt meenutab mingi Inglise koloonia nime, kuidas ta loob seoseid Annie käest juhuslikult kuuldud sõna „mesilane“ järgi, sest see loom peab Annie tahte kohaselt romaanis sees olema, aga kuidas seda teha, et see tuleks põnev, kaasahaarav ja oleks eelneva raamatu süžeega seotud. See palavikuline loomeplahvatuse stseen oli ikka väga vägev. Hiljem on trükkimise puhul huvitav jälgida, kui sõnad seintele ja põrandale ilmuvad, mis tähed veel ära kadunud on. Kirjutusmasin kannatab loomulikku kaost, tähed muudkui kukuvad välja, uut kirjutusmasinat Annie poolt loota pole, nii et lõpuks on juba paras hulk tähti kadunud. Kui kirjanik tõstab lärmi, et ta ei saa sellise masinaga kirjutada, tal on kohe uut masinat vaja, aga Annie näeb selle taga kirjaniku tuju, mingit mängu, et kirjanik tahab teda eemale peletada, et ise „Miseryt“ luua, et Annie sellest osa ei saaks, siis toob Annie iseenesest mõistetava loomulikkusega mingi elektrilise vahendi, mis näeb välja nagu puur, aga tulemuse järgi, mis selle aparaadi kasutamisele järgneb, võib järeldada, et tegemist on siiski elektrilise noaga, millega Annie sama mängleva kergusega, nagu ta kirjaniku kallal toimetab, tal paar sõrme ära lõikab. Ikka vasakult käelt, et kirjanik ei peaks enam trükkima. Nüüd saab ta töötada ainult parema käega ja paberile kirjutades. Sellest peab saama ainult Annie romaan, midagi, mis on olemas ainult Annie'l ja mis on tehtud Annie füüsiliselt julma ja psüühiliselt painava diktaadi all. Eesmärk, mille lavastaja Eva Klemets endale võttis – näidata loomise võlu ja valu, seda, kui vaba looja oma loomingus on või ei ole, on suurepäraselt täidetud. Normaalsetes tingimustes oleme me kõik vabad, kes me siis ka ei oleks. Ebanormaalsetes tingimustes tunneb igaüks ennast ahistatuna. Kõige paremini on seda teemat lahanud muidugi Bulgakov „Meistris ja Margaritas“, King taandab geeniusest looja ahistatuse teema maniakaalse ahistaja tasemele. Jube ei olnud vaadata selles mõttes, et oli ette teada, et kirjanik pääseb eluga, kuigi täiesti sandistatuna ja hingeliselt räsituna. Aga lõpp oli ette teada ja selles mõttes jube ei olnud, kuigi parajalt ahistav ja maniakaalne oli näidatud lugu küll. Huvitav oleks olnud vaadata seda lugu puhta lehena, kes ei ole lugenud või näinud „Misery“ filmi, aga noh mis teha, kui „Misery“ on nii tuntud teos. Sama uskumatu tundus kunagi, kui üks tuttav käis vaatamas „Helisevat muusikat“ ilma, et ta sellest loost midagi teadnud oleks. Proovisin ennast ette kujutada vaatmas „Helisevat muusikat“ nii, et ma seda lugu ei tea, aga see on täiesti võimatu, mälus on momente, mida on võimatu kustutada, nii et on ka „Miseryst“ kui loost võimatu distantseeruda, sest sa tead ette, et nüüd ta pigistab rotist vere välja, nüüd ta murrab tal jalaluud jne. See, mida Annie kirjanikuga tegi, oli loomulikult võigas, aga samas oli see kõik esitatud väga koomilises võtmes. „Ah sa ei taha nii kirjutada, nagu on õige, nagu on loogiline. Sa tapad Misery ära, see ei ole aus...“ Selle eest võib siis peale autoõnnetust murtud jalad taas ära murda. Või kirvega pahkluu katki raiuda. Hea koomiline moment pahkluude murdmise juures oli veel see, et Annie hoiatas kirjanikku, mida ta nüüd tegema hakkab, näitas kirvega, et ma löön nüüd siia, sa kujuta ette seda valu, ja siis vahetult enne kirvega äsamist, ülla-ülla, ma murran hoopis teise jala pahkluu! Sama koomiliselt mõjus ka pingestatud võitlusele järgnev lõppstseen, kus kirjanik kordab terroriakti, mille Annie talle näidendi alguses korraldas. Põletab ära selle „Misery“, mille ta lõi ning kasutab Annie hetkelist peataolekut ära, tagudes visale Annie'le ratastooli käsipuudega pähe. Annie'le on selline vastu pead tagumine muidugi nagu sääsehammustus, ta lamab natuke ja on siis jälle valmis tegutsema, kirjanikku kinni püüdma ja omalt poolt piinama ning kätte maksma, mis kättemaks selle eest võib järgneda, et kirjanik Annie'gi jaoks raskete loomevalude järgi sündinud „Misery“ põletas, võib ainult oletada. Siis nad mässavad seal mööda Annie suurt tuba ringi ja järsku kukub tühja koha pealt seina pealt maha Annie portree. Nagu ma aru sain, oli Annie sellel portreel kujutatud Miseryna. Ja kukub otse Anniele peale ja selle väikese matus peale on Annie'ga lõpp. Hea stseen oli ka kirjaniku põgenemiskatse spordikommentaatori võtmes. Põgeneda polnud muidugi kuhugi, aga vähemalt sellest väikesest ahistavast toast väljapääsemine oli päevakorral. Ja suletud ukse taga olid valuvaigistid, mida kirjanikul nii väga vaja oli. Väga hea oli ka lavakujundus – kirjaniku vangiruum oli väga väike ja ahistav, seal toimus ka suurem osa tegevusest. See putka käis eest ära, väikese ruumi seinad tõsteti üles ja selle taga avanes ootamatult suur ja maitsekalt sisustatud toataimedega ruum – ilmselt kogu Annie elamine, ühel pool köök, teisel pool vann, keskel elutuba. Ka selles suuremas ruumis toimusid mõned abitud, kuid juba ette läbikukkumisele määratud põgenemiskatsed.