Üsna maailma lõpus

Jean-Luc Lagarce „Üsna maaila lõpus“, lavastaja Uku Uusberg, Tallinna Linnateater Päris igav asi oli. Nagu ma kavalehelt lugesin, et see on jälle see hull, kes kirjutas „Meie kangelase“, sain aru, et siit midagi head oodata ei ole. Oleks siis veel Nüganeni lavastus, aga mingi Uku Uusberg! Nii oligi. Esimene vaatus oli hästi pikk ka, tublisti üle pooleteise tunni, nii et andis seal kannatada ja selle lõppu oodata. Koju saabus vist keegi surnu. Poeg, kes oli hästi kaua kodust ära olnud, tuli nüüd aastate järel koju, aga temasse suhtuti kuidagi imelikult. Nagu oodati, aga ei osatud temaga midagi peale hakata. Nagu keegi rääkima hakkas, nii oli kõigil ilmelik. Vastu võtsid ema, vend, vennanaine ja noorem õde. Vennanaine Külli Teetamme esituses oli kõige huvitavam kuju, eriti tema laitmatu figuur ja ilusalt kondised jalad. Ta rääkis ka kõige normaalsemat juttu, aga sai kogu aeg vastu pead, et ta üldse rääkida julgeb. Kogu aeg olid sellised teemad, et keegi püüdis viisakat vestlust arendada ja siis keegi teine hakkas selle peale ohkima, et ega siis sellest rääkima ei pea. Nii ei leitudki ühtegi teemat. Saabuja ise eraldus vahepeal monoloogideks, selleks ajaks teised tardusid, üks stseen oli päris pikk, kus saabuja rääkis nii oma 10 minutit ja siis oli Anu Lambi kehastataval emal eriti raske, kui ta pidi ettesirutatud teetassi kogu see aeg tardunult käes hoidma. Muud nagu ei toimunudki ja vaevalt, et seal teises vaatuses ka midagi toimus. Või siis tuli mingi suur pööre, aga vaevalt, et see huvitav oli või huvitavalt välja mängiti. Igal juhul, ei pakkunud nii palju pinget ega äratanud sedavõrd uudishimu, et oleksin viitsinud lõpuni vaatama jääda. Kodus näidendit sisse kandes selgus, et olen seda Arte pealt näinud, seal mängiti seda pealkirja all „Päris maailma lõpp“, aga ei mäleta sellestki midagi.