Teatritaoline produkt

Kahju, et Teatriga nii on läinud. Just Teatriga. Seda jääb aina vähemaks. Ja maad võtab teatritaoline produkt. Teatritaoline produkt on tegija kriitikute silmis, seda tehes on võimalik saada au ja kuulsust, saada auhinnatud ja saada ka rohkem toetusprojektirahasid, nii et sellega tegelemine peaks igati kasulik olema ning on arusaadav, miks ta teatritegijad ise Teatrist aina enam kaugenevad. Minu mõistes on Teater ikkagi akadeemiline teater, see, mis toimub korraliku (võimalikult) ajaloolise teatrihoone uhkes saalis. Kuhu ma saan selga panna oma parimad riided, vajadusel võtta kaasa vahetusjalanõud ja kus ma saan olla puhastes ruumides, istuda mugaval toolil. Nagu Lang oli rääkinud raamatukogu kvootidest, mõtlesin, et teatrile oleks ka kvoote vaja. Nüüd kirjutas sellest Postimehe arvamusküljel keegi teatrikülastaja, ainult vale nurga alt. Eks minagi arvasin alguses, et teatrile on vaja kvooti, sõelumaks välja paremiku repertuaarist. Et seal ei oleks Cartlande, kuigi mulle Teatris just Carlandid meeldivad, ei meeldi see väga peen ja kõrge kunst. Nagu ma ilmselt kirjandust lugedes eelistaksin samuti Cartlandi olematule eesti kirjandusele. Arvamuskülje kvoodistamise mõte oli aga selles, et ministeerium peaks esitama teatritele soovitusliku nimekirja teostest, mida mängida. Samas, kui me avame ükskõik millise riigiteatri kodulehekülje ja vaatame sealset repertuaari, siis pakutakse kõike seinast seina, igale maitsele. On komöödiat, on minu mõistes kaasaegset komöödiat, on lastelavastused, on klassika, on kaasaegne näitekirjandus, on eesti dramaturgia. Siin ei ole norida millegi kallal, kuidas koostab oma repertuaari erateater, sellesse ministeerium sekkuda ei saa. Aga peaks. Kvoodi võiks kehtestada Teatrile kui sellisele. Et me saame rääkida akadeemilisest teatrist, millel on näitlejakoolituse saanud näitlejad, palgal on vastava koolituse läbinud lavastajad ja muud asjapulgad, maja on korras, remonditud, esinduslik – nagu Vanemuise suur maja, Estonia, Eesti Draamateatri suur saal, Ugala suur saal ja Endla suur saal. Rakvere Teater käib õnneks nii palju ringreisidel, et pole vajadust olnud selles teatrimajas üldse etendustel käia, suveetenduste ajal olen küll teatrimajja sattunud, aga vahetu saalist teatrivaatamise kogemus puudub. Võib-olla enne seda, kui hakata kurtma publikuvähesuse üle, mitte süüdistada kriitikuid, kes halvasti kirjutavad (mis on minu meelest täielik lollus), ega teatreid, kes ei oska repertuaari valida ega saamatuid näitlejaid-lavastajaid, vaid hoopis neid olusid, kus publik teatrit vaatama peab. See kõik on teatritaoline produkt, mitte Teater. Pakkuge tõelist Teatrit ja publik tuleb rõõmuga Teatrisse. Minister Lang tundis muret ka sellepärast, et Vene Teatri hoonet ei kasutata sihipäraselt. Kuigi ma ei saa sellega nõustuda, need lavastused, mida ma Vene Teatri repertuaarist näinud olen, on küll olnud kunstiliselt paremal tasemel kui nii mõnegi teatritaolise produkti toodang, lisaks veel mugav teatritool ja ilus hea asukohaga maja. Ei ole eriti lõbus ka linna piires seda teatritegemise kohta nagu tikutulega taga ajada, viimane selline ebamugav kogemus oli „Misantroop“ Kadrioru lossis. Hea küll, suvel-kevadel käime me üle päeva Kadriorus jalutamas, aga kalendri poolest talvel, mis on rohkem nagu sügis, läbi sopa sinna lossi minna oli ikka paras piin. Vene Teater võiks olla ka üks koht, kus kvoodi täitnud teatritaolised produktid oma etendusi mängida võivad, ja kus publik ennast väärikalt tunneb. Ma olen väga tihe teatrikülastaja, nii umbes 2-3 külastust nädalas tuleb ära, vaataksin hea meelega valimatult kõike (no vähemalt ühe vaatuse jõuab ära kannatada, nii et palun, lavastajad, ärge piinake publikut, tehke vaheaegasid), aga ma vaatan seda mulle meeldivas kohas. Kui ikka kuidagi teisiti ei saa, siis tuleb peldikus teatritaoline produkt ära kannatada, aga see ei ole mu meelistegevus. Just nimelt, kui teisiti ei saa ja sellepärast tuleb etendusasutustele kehtestada see kvoot, et nad peavad esitama oma repertuaari Teatris. Ja kvoot peaks seisnema selles, et akadeemilisele lavale ei lasta igasuguseid jubedusi, vaid nad läbivad kõige rangema kunstilise kontrolli. Kui mõni teatritaoline produkt on ennast juba küllalt tõestanud, saanud tunnustus kriitikutelt, auhindu, käinud festivalidel, siis võib ta lasta ka Teatrisse mängima. Siis jääksid vähemalt minul ära sellised enda šokeerimised, et pealkirja ja kirjelduse järgi peaks nagu huvitav asi olema, ületan ennast ja lähen peldikusse kohale, aga tahaks juba peale 10 minutit etenduse vaatamist saalist väljuda. Kui kvoodinõukogu on asja heaks kiitnud, siis kannatab kindlasti vähemalt ühe vaatuse ära vaadata, kui mitte lõpuni vaadata. Vähemalt mugavates oludes. Näiteks „Ird, K.“ oli kindlasti üks selline lavastus, mida oleks tahtnud normaalsest teatrisaalist vaadata, aga selleks ei antud võimalust. Nii Tartus kui ka Tallinnas mängiti seda igasugustes peldikruumides. Tartu Uus Teater teeb järjest heal tasemel lavastusi, mida ei julge lihtsalt vaatama minna, sest kartulikoti peal tolmuses ruumis kükitamine pole Teater. See on ebameeldiv elamus, milleks ma ei suuda ennast ületada. Tartu Uus Teater on kindlasti tasemelt selline teater, mis kvoodinõukogu maitsemeelt rahuldaks ja nii saaks lahendada ka selle teatri rahamure, ilma hooneta teater, nagu nad on, ja lasta neil ametlikult Vanemuises mängida. Olgu siis kasvõi Sadamateatris, ikka parem kui Genklubi või Laia tänava võimla. Või isegi mitte ametlikult, Tartu Uus Teater ise võib muidugi selle vastu olla, nende teistmoodi teater Vanemuise suurde majja ei sobi, seal lähevad laval näidatav ja lava ümber või teatrisaalist teatrihoonesse jääv vastuollu, aga publik nõuab seda! Mina ei taha enam peldikus teatris käia, aga paremaid teatritaolise produkti lavastusi tahan siiski näha. Loodetavasti ei hakata siis sihilikult jama tekitama, kui nende jaoks kõlab Vanemuise suures majas mängimine nagu Siberisse saatmine. (Stseen proovisaalist. Lavastaja: Kuule, võta hoogu maha, ära mängi nii tõetruult, muidu saadavad meid Nokiasse!) Jah, isegi Vanemuise väikses majas, Eesti Draamateatri väikese saali, Sadamateatrist ja Linnateatrist rääkimata etendusel on halb käia. Näidatav võib küll olla väga tasemel, aga mina vaatajana ei tunne ennast hästi, sest pean istuma teatrivaatamise seisukohalt ebamugaval toolil. Ja ei ole alati nii, et kunstinile elamus paneb unustama sind ümbritsevad olud. Kui ikka olla kuskil küünis, kus on külm ja haiseb, siis olgu näidatav tükk kui kõrgel tasemel lavastatud ja kui hästi iganes mängitud, aga olud summutavad selle kunstilise elamuse. Vanemuise väike maja on küll istmete poolest mugav ja interjööri poolest ilus koht, aga muidu on seal palju ebamugavusi. Kui satud vaatama täismajale mõeldud etendusi, siis on liikumine täiesti võimatu. Väikeses fuajees ei mahu ümbergi pöörama, aga sinna koguneb vaheajaks või etenduse eel ja järel umbes 300st inimesest koosnev mass. Siis peab saama seal läbi massi trügida garderoobi, sealt omakorda tualetti või kava ostma, siis oma kohale. Ja kohad on enamasti mitte vaatajasõbralikud, rõdu võib selles majas täiesti maha kanda. Nii et olen enamasti üritanud Vanemuise väikese maja repertuaari Tallinnas ära vaadata, Eesti Draamateatri väikese saali toolid on küll ebamugavamad kui Vanemuise väikese maja pehmed käetugedega toolid, aga muu kõik on Draamateatris ikkagi parem. Siiski Draamafestivali ajal peab väikses majas pingutama. Samas on olemas etendusi, millega teater ringreisidel ei käi, nii et need tuleb ikkagi väga halbades oludes ära vaadata. Teatritele tuleb kehtestada mängukvoot, millises ruumis oma kunsti näidata. Kui suur looja seda tõesti nii tahab, et tema jamatükki näidatakse kuskil pööningul, siis ei saa temalt seda rõõmu ära võtta, aga publikule võiks ka mõelda. Üks päev just mõtlesin, kas teater on olemas minu jaoks või mina olen olemas teatri jaoks? Nagu ei kumbagi. Põhimõtteliselt peaks teater olema minu jaoks, et ma valin, mida vaatan, lähen mugavasse saali ja tunnen ennast seal hästi, ükskõik, mis jama mulle siis lavalt ei näidata, ma vähemalt ei pea oma keha füüsiliselt pingutama ja haistmismeelt ära unustama ega oma riideid ära määrima. Samas mind kui sellist teatri jaoks kindlasti olemas ei ole, kui teater mulle, kes ma tegelikult teatrit väga armastan, niimoodi näkku sülitab, et laseb mul ennast peldikus vaadata. Ja keegi teine inimene, kelle meelest õige teater ongi just see teatritaoline produkt, kelle meelest on see hästi vinge, et saab minna pooleldi köetud hoonesse, kivitrepi peal karjas istuda ja etendust vaadata, valib siis vaatamiseks selle koha, kuhu looja selle loonud on. Minu piiriks teatritaoliste produktide vaatamisel sai viimane Draamafestival. No ma tõesti ei jõua enam mööda igasuguseid peldikurkaid käia, seal koha eest võidelda, saada istuma kuhugi trepimademele või logisevale toolile ja siis 3 tundi jama vaatama. Ilma võimaluseta saalist lahkuda. Mul on kahju ka sellest, et Eesti publik on arg. Kui ei meeldi, vaadatakse ikka lõpuni. Kuuldavasti oli festivali jamaetenduselt „Kas ma olen nüüd elus“ vaheajal küll päris suur publikuhulk lahkunud, kuid kahjuks on see ainult üks meeldiv erand, kus publik jalgadega hääletab. Tavaliselt hääletab vist ikka rahakotiga. Et mul on selle vaatamise eest ju raha makstud, kodust on välja tuldud, isegi korralikud riided selga pandud (selleks, et kartulikoti peal istudes teatritaolist produkti vaadata?), siis ei saa ju poole etenduse pealt ära minna. Kiitust väärib ka Jaan Toominga julge samm festivalietenduselt „Keskööpäike“ üle lava lahkuda. Ma palun, et selliseid julgeid inimesi oleks rohkem, oleks minulgi julgem mitte meeldiva etenduse ajal lahkujate massiga sulanduda ja saalist välja saada. Kui on vaheaeg, siis pole hullu, nii palju kannatan ma ikka ära, et tund või üle selle peldikus ära piinelda, aga kui on selline karm juhus nagu „Õitseng“, kus publik tervelt kaheks tunniks mingit täielikku lollust vaatama sunniti, ilma et vahepeal oleks olnud võimalus delikaatselt lahkuda, siis lihtsalt tuleb olla ebaviisakas. Samas, kunstilise taseme järgi kvoote kehtestama hakata on väga kahtlane. Siis ma kardan, et ma jään üldse Teatrist ilma. Kui kvoote satub jagama Priit Raud või keegi teatritaolise produkti tegijatest-pooldajatest. Jah, kindlasti, igasugust teatrit peab olema, erinevus rikastab jne. Aga palun kvooti mängukohtade suhtes. Samuti võiks olla kvoot piletite suhtes. Mitte selles mõttes, et kui ma tavaliselt ostan korraga erinevatele etendustele 30 piletit, siis peaks kehtima kvoot, et ühe inimese teatriskäimise norm kuus on 5 etendust. Üle viie pileti kuus osta ei saa. Ma tahan kvooti, et pääseda vaatama elitaarseid etendusi Linnateatris, kuhu mul on õnnestunud vaid harvadel kordadel ja ilmselt õnneliku juhuse läbi pilet saada. Ministeerium võiks piletitele kvoodi peale panna, et nii palju pileteid läheb tavainimestele müüki, mitte neid ei jagata erialaliitudele, ministeeriumile endale, teatri töötajatele, konkreetselt selles teatris töötajate tuttavatele jne. Muidu ei ole tavakorras võimalik piletit saada, nagu ma tavaliselt ostan, et lähen kassasse, netti, piletimüügipunkti ja loen oma nimekirja ette. Samamoodi tahaks osta ka neid „haihtuvaid“ pileteid. Linnateatri, samuti ka VAT Teatri ja Von Krahli teatri täissaalide puhul aitaks jälle mängukohta määrav kvoot – mängida akadeemilistes teatrisaalides. Kuigi kahtlane, et Eesti Draamateater oma suurt lava Linnateatri „Keskööpäikese“ mängimiseks annab. Või vastupidi, et Linnateater Draamateatris mängida tahab, aga selleks meil ongi ministeerium, et jagada karme käske. Mina olen publik, mina tahan seda näha! Kui etendusele mahub tõesti ainult 70 valitut ja seda etendust mängitakse 2 korda kuus, siis Draamteatri saali mahuks seda etendust vaatama vist 700 inimest. Alternatiivsete mängukohtadena on veel pakkuda Salme Kultuurikeskus, mida NO Teater „Võtame uuesti“ etendustega juba kasutab, seal on samuti mugavad toolid, kuigi interjöör annab soovida, aga vähemalt saab ennast istudes hästi tunda. Ja veel Vene Kultuurikeskus, täiesti esinduslik maja. Üldse, kui see mõte nüüd liiga utoopiline ei tundu, ei olekski Linnateatril uut maja vaja, vaid nad võiksid Vene Kultuurikeskusesse ümber kolida. Ja Vene Kultuurikeskus saab Linnateatri majad asemele. Ei oleks enam Linnateatri etendustele meeletuid piletijärjekordi, kuigi päris igale etendusele ikka ei pääse, aga ehk ei pea enam aastaid või poolt aastat ootama, et mõnda etendust vaatama saada. Ja Vene Kultuurikeskuse statsionaarsetel etendustel (kes seal mängivadki, mingi nukuteater ja noorsooteater) on publikut niikuinii nii vähe, et isegi Linnateatri Põrgusaal on nende jaoks liiga suur. Kui Vene Kultuurikeskusel on vaja mõnda suuremat üritust korraldada, 7. novembri pidustused ja 8. märts ja mida nad seal kõik tähistavad, siis saavad Linnateatriga kokkuleppele, et nende endine maja neile üheks õhtuks välja renditakse. Või võtavad Nokia Kontserdimaja. Ja muidugi Nokias võiks ka teatritaolisi produkte näidata. Nii et kohti, kus normaalsetes tingimustes Teatrit näidata, ilma et selle jaoks selles majas statsionaarset teatrit kuidagi piirama peaks, on vähemalt Tallinnas mitu. Siis peaks veel olema kvoodiga kohustuslik näidata teatritaoliste produktide moodi kohustuslikult normaalsetes oludes ja Tallinnas ära kogu suveteatrite repetuaar. Ma olen sellest ka tüdinenud, et nagu kuulutatakse välja uus suveteatrihooaeg, mis on tegelikult mitteametlik, mingit tsentraalset infot selle kohta ei ole, iga teatri või esineja kohta tuleb infot eraldi otsida, siis hakkab hull sebimine. Et tahaks väga kõiki lavastusi näha, aga mis kohad? Ja teine asi, et sõidad niimoodi terve kuupalga maha, seda siis ainult kütusekuludena, teatripiletite ostmiseks raha enam ei jätkugi. Muidugi kaotab Setu avarustesse mõeldud ja seal adekvaatses keskkonnas mängitav tükk väga palju, kui seda taasesitada Nokia Kontserdimajas. Ei saa sinna tuua ei loodust, linnulaulu, päikest-vihma ega siis neid rumme puuriitu, mis konkreetse „Pekko“ puhul Värskasse dekoratsiooniks tehtud on. Aga ma ei tahagi seda. Ma tahan näha Teatrit normaalsetes oludes, olgu ta siis oma „algsest“ olekust kaotanud peaaegu poole. Ma tahan näha seda lugu, kuulata seda muusikat, näha kõiki neid näitlejaid, kuidas nad neid rolle mängivad, mis neil seljas on, aga ma ei taha sellepärast sõita Eesti teise otsa, seal 3 tundi päikese või vihma käes istuda (jälle mingitel ebamugavatel pakkudel, mitte sametist käetugedega toolis), ma ei taha kõrvalefekte sääskede ja muude looduses leiduvate elajate näol, ma ei taha üldse linnast välja minna, ma ei ole loodusesõber ja ei fänna maakohti, ma olen teatrisõber. Palun tooge Teater mulle koju. Või noh mitte koju, vähemalt minu kodulinna. Ja see ei ole ainult see probleem, et ma ei viitsi Värskasse sõita. Ma ei taha Värskasse sõita, see on kolgas. Ma ei taha raisata oma aega sõitmise peale, ma tahan minna kodust välja, nii pool tundi kulgemist ja olla teatris. Peale teatrit jälle kiiresti koju. Suveteatrit tehakse juba iga künka peal. Ma ei jõua lihtsalt füüsiliselt kõiki neid kümneid ja kümneid kohti läbi sõita, ka kõige parema tahtmise juures ei jõua. Aga näha tahaks. Siinkohal suured tänud Vanemuisele, et ta publiku vaeva vähemalt nii palju vähendab, et Tartust edasi saab Värskasse juba spetsiaalse bussiga. Ja tänu Eesti Draamateatrile, kes võttis 2 (tervelt 2!) suvelavastust oma püsirepertuaari. Nii et ei pidanudki kuhugi Saku mõisa (ega sealgi ju pole normaalseid tingimusi teatri vaatamiseks, kas mõisatoolid, mis pole üldse mugavad või siis klapptoolid, mis on veel ebamugavamad) või Saueaugule sõitma. Kusjuures, need kõik kohad tuleb ju ise kaardi pealt üles ka otsida. Ma julgen väita, et sellel suvel mängiti kindlasti üle 50 suvelavastuse. Mis see siis välja teeb? Kui ma tahan need kõik ära vaadata, ja põhimõtteliselt ma ju tahan need kõik ära vaadata, siis mul peab olema suve jooksul vähemalt 50 päeva, kui minu käsutuses on auto, kui ma saan hakata kas päris keskpäeval või õhtupoole ükskõik millisesse Eestimaa punkti sõita ja olen võimeline seal 2-3 tundi kännu peal kükitama. Ning peale seda veel võib-olla 4 tundi autoroolis istuma, et koju tagasi saada. Minu jaoks oleks ideaalne, kui kõik need 50 etendust toimuksid kasvõi piiratud aja jooksul Tallinna erinevates ja normaalsetes kohtades. Näiteks võiks olla suveteatri järellainetus, september ja oktoober, kui teatrid-trupid mängivad oma suvetoodangut Tallinnas või mõnes lähimas teatrihoonega linnas. Või veel parem, kui nad võtavad suvelastused oma püsirepertuaari. Need, kes väga tahavad seda elamust, et saab kuhugi sõita, saab linnast välja, saab Vargamäele või Naissaarele, ei jää oma elamusest ilma. Käivad suvel vaatamas ära. Ja võib-olla hakkas etendus nii meeldima, et tahaks seda veel vaadata, aga teine sõit pluss teatripiletid nii kaugele võib juba eelarvele liiast mõjuda. Samas osta sellele etendusele ainult pilet ja siis nagu tavalisele teatrietendusele vaatama minna, ei ole rahakotile enam nii valus löök. Ja kindlasti tuleksid paljud suveteatrit traditsioonilises teatrihoones teistkordselt vaatama juba puhtalt sellest huvist, et ma nägin seda etendust Karksi-Nuial, vaataks, kuidas see nüüd Nokias välja näeb. Kõigi selliste etenduste juurde, mida mängitakse „loomiskohast“ erinevas kohas ehk statsionaarist väljas, võib panna märke teatritaoline produkt. Väiketeatrite puhul on nad seda niikuinii, kui mängitakse võimlates, toolidega „teatrisaaliks“ kujundatud saalides või mõne kirjaniku kodumuuseumis. Linnateatri lavastusele võib sellega küll halb maik jääda, kuid suurele osale publikust oleks selline lahendus ainus võimalus pääseda selle teatri etendusi vaatama. Ja kui mul on valida, kas vaadata etendust logiseva tooli pealt adekvaatses keskonnas, lavastuse „sünnikohas“ või mugavas samettoolis uhkes teatri- või kontserdimajas, siis ma valin kindlasti viimase. Pealegi jääb mulle nii võimalus minna meeldimahakanud etendust veel vaatama. Mitte vaadata see ükskord ära väga halbades tingimustes Draamafestivalil või koduteatris ja siis jäädagi nutma, et nii hea teater oli, kahju, et seda vähemalt korra kuus vaadata ei saa. Veel peaks olema kvoot selle kohta, kui kaua lavastus repertuaaris olema peab. Lavastuse võib repertuaarist maha võtta ainult ministeeriumi loal. Ja siis enne seda oleks ministeeriumist väga meeldiv, kui ta korraldaks publikuküsitluse, kas kõik inimesed, kes seda lavastust kindlasti vaadata tahtsid, on selle ära vaadanud. Samuti tuleb arvestada viimaste etenduste puhul seda, et viimased etendused ei satuks kõik ühele nädalale. Kunagi oli selline situatsioon, et erinevates teatrites olid kolmel päeval järjest viimased etendused, sellest teatati muidugi kuu alguses, kui ilmusid selle kuu mängukavad, siis oli vastavate etenduste juures väikeses kirjas märge „viimast korda“, aga minul need kuupäevad juba muude piletitega hõivatud. No ega mul teatri jaoks rahast kahju ei ole, ostetud piletid jäid kasutamata ja asemele said ostetud teised piletid, viimastele etendustele. Pluss veel see kamm, et etendused olid kõik erinevates linnades, nii et rahaliselt oli mul valida, kas reis soojale maale või 4-päevane teatriringreis Eestis. Teavitamine viimastest etendustest võiks olla ikka organiseeritud. See on ikkagi tõsine asi, kui üks etendus repertuaarist maha läheb. Sama tõsine nagu esietendus. Praegu on nii, et etendus võetakse repertuaarist maha ja sellest võib isegi alles peale viimase etenduse kuupäeva kuulda, ütleme järgmisel hooajal avastad, et seda etendust ei mängitagi enam. Ja mul jääbki lavastus nägemata. See on ju sigadus. Nagu ei olekski teater minu jaoks! Ja mina ei ole ammugi teatri jaoks (oluline)... kui niimoodi näkku sülitatakse. Lavastus võib repertuaaris püsida ikka väga pikalt. Mõtlesin sellele hiljuti venelaste „Jesus Christ Superstari“ vaadates. Esimesed andmed selle lavastuse kohta on mul aastast 1998. Aga nagu enne etendust öeldi: lavastuse esietendusest saab 40 aastat. Ma ei saanud aru, kas oli mõeldud seda Peterburi lavastust või „Superstari“ maailmaesietendust, ilmselt ikkagi viimast, sest ei kujuta eriti ette, et 1971. aastal oleks Leningradis rokkooperit esitatud. Aga lavastus on olnud Peterburi teatri repertuaaris vähemalt 1998. aastast, kindlasti kauemgi. Lihtsalt kontsertetendus kostüümidega. Väga lakooniline, odav, teatritaoline produkt, aga ajab asja ära. Nagu meil tegi hiljuti Nüganen protestiks säästuteatrit kahe tooliga lavastatud „Ma armastasin sakslast“, Peterburi lavastuses polnud isegi kahte tooli. Muusika ja vist isegi suurem osa laulust tuli fono pealt, aga etendus missugune. Kui pole ammu head rockooperit kuulnud, kui Webberi muusikat väga armastad ja seda ikka ja jälle kuulata tahad, siis väga hea lahendus. Ei pea olema alati kõrgkultuur, aga see peab vaatajale isiklikult meeldima. Aga selle kohta, et publiku teatriskäimisi mõjutab kriitika (Postimehe arvamusloost)? See üllatas mind küll väga. Ma poleks kunagi arvanud, et publik reastub selle järgi, millisest lavastusest on Päevalehes või Postimehes kirjutatud. Kui sellest lavastusest ei ole kirjutatud, siis seda lavastust pole olemas. Nagu ütleb Postimehe arvamusloo autor (või vähemalt, nagu mina temast aru saan), siis halb kriitika peletab publiku eemale? Kas tõesti on nii? Et kui keegi guru on lehes tüki maha teinud, siis ei lähe seda vaatama? Mina küll seda ei usu. Pigem on teatud arv inimesi, kes just halvustava kriitika peale kohale tormavad, et kas tõesti on siis nii jube? Mina loen teatriarvustusi ja üldse teatriga seotud artikleid pigem lihtsalt huvist. Tahan teada, mida see konkreetne autor selle lavastuse kohta mõtleb. Või mida sellel lavastusega seotud inimesel intervjuus öelda on. Kui olen lavastust juba näinud, siis saan tihti teada selliseid asju, mille peale ma vaadates poleks tulnud. Või mida ma võib-olla lihtsalt tähele ei pannud. Kui loen arvustust lavastuse kohta, mida ma veel näinud ei ole, siis selleks, et pärast seda lavastust vaadates, tekiks deja vu efekt- ahaa, sellest ta kirjutas, et siin ta lõhub pudeli ära. Samas piisab ju ka ainult puhtalt andmetest: näidendi autor, pealkiri, lavastaja ja osatäitjad. Ka see (või üks nendest komponentidest) võib olla piisavalt intrigeeriv info, et mõnda lavastust näha tahta. Tean ühte inimest, keda huvitab ainult barokkooper. Ja enne 1997. aastat ei osanud ma talle mitte midagi soovitada. Siis tuli Händeli „Xerxes“. 2004. ja 2012. aasta tõid täiendust. See on kurb, kui inimesele mingi žanr väga meeldib, aga ta peab selliste perioodide kaupa ootama, et uut lavastust näha. Mina näen õnneks Teatrit tihedamate perioodidega, isegi aastaseid pause pole tekkinud. Aga ikkagi mul on kahju, et mitte iga teatriskäik, mida, nagu öeldud, on mul nädalas 2-3, ei ole Teatriskäik. Jah, kui võtta sellest küljest, et ma ei pea vähemalt 7 aastat uut Teatrietendust ootama, siis on mul vedanud. Aga kui ma tahan iga päev ja kogu Eestis pakutavat Teatrit näha?