Viies kolonn

Ernest Hemingway „Viies kolonn“, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateater Seni nähtud Hemingwayst laval vaid üks dramatiseering - „Ja päike tõuseb“. Hemingway ei ole loomulikult minu lemmikautor, iseenesest on mul teda isegi raske kirjanikuks nimetada, sest tema looming on minu jaoks nii jama, et ei kutsu üldse lugema. Kooli ajal sai kohustusliku kirjandusena see ära talutud, aga kõik need sõjapajatused, poliitilised mängud ja eriti merel ühte kala püüdev vanamees tundusid ikka ääretult nõmedad. Eks see muidugi tore on, et meie eluajal näidati ja mängiti ära ka see üksainumas Hemingway näidend, aga juba kirjanduslikult pole tegemist mitte just kõige parema tekstiga. Mis kinnitab ka minu arvamust, et Hemingwayd peetakse täiesti teenimatult kirjanikuks. Ta võiks olla mingi kohaliku tähtsusega autor, aga tema maailmakuulsus ja loetavus on mulle küll arusaamatud. Ühtlasi on Hemingway ka hea näide sellest, mida ma alati olen arvanud, et Nobeli kirjanduspreemia on märk sellest, et tegemist on eriti jama kirjanikuga, keda kindlasti ei tasu lugeda. Ja lavale pandult on see „näidend“ veel mannetuma. Hea muidugi, et ka Raivo Trassile lõpuks kandev peaosa usaldati, aga ta ei kanna seda välja. Tegevus toimub kodusõjaaegse Hispaania ümberpiiratud Madriidis. Mingi osa inimesi on sinna sisse eksporditud. Kes tegeleb vastuluurega, kes kirjutab sõjast. Hotelli on kõrvaltubadesse sattunud elama Dorothy ja Robert, alguses on Dorothy teise mehega, aga juba esimese stseeni lõpuks lööb Robrert Dorothy üle. Edasi hakkavad nad koos elama, Dorothy endine mees visatakse välja. Elavad nagu visiitabielu, mitte pärisi ühes toas, aga „sviidis“, kus saab ühest toast teise liikuda. Ja Robert tegeleb selle kõrvalt sõjaliste asjadega, võtab vastu seltsimehi ja ajab vaenlasi taga. Palju tegelasi oli, aga nad kõik olid kuidagi tarbetud. Ja eriti midagi ei toimunud, loll dialoog ja tühjus. Täitsa igav hakkas, kannatasin esimese vaatuse kuidagi ära ja siis tulin sealt tulema.