ABBA

Abba kontsert-tantsuetendus. Lavastaja Ruslan Stepanov, Vanemuine No oli kah. Laulude seaded olid päris huvitavad, aga originaal on ikkagi parem. No mis teha, kui ei sündinud suure Abba ajastul, et oleks saanud siis neid laule originaalis kuulata, kuigi kontsert poleks ka see ja Abba ise vaevalt teatrietendust oma lauludest oleks teinud. „Mamma Mia“ oli igal juhul parem, originaalsed laulud ja väga heas esituses. Siin jättis nii esitus, just vokaali poolest soovida, näiteks a capella lauldud „Take A Chance On Me“ läks ikka täitsa rappa. Ja sound oli liiga vali, nii ära tüütas see müra. Ilusamad inimesed oleksid võinud ka laulda, kuigi Stephen Hansen esitas „The Winner Takes It All“ tõeliselt hingeminevalt, aga seda laulu tuli suletud silmadega kuulata ja sundida ennast kogu aeg mõtlema, et ma ei meenuta Hanseni nägu! Kui Hansen esitas lavatrepil istudes teist soololaulu, siis oli tema ette jäävast sektorist täitsa kahju, kellega ta silmsidet otsis, vaesekesed, pidid seda pannkooki nii lähedalt kannatama. Kui tantsutruppi poleks olnud, siis oleks ikka väga mõttetu õhtu olnud. Tantsijaid oli hea vaadata, eriti seda, kui ühel naistantsijal tuli king keset tantsu jalast ära ja kuidas ta selle tantsu siis lõpuni tantsis. Lauljatelt oleks igal juhul rohkem liikumist, mitte enda eksponeerimist oodanud. Õnneks ei olnud pikk üritus, kui piirduda ainult ametliku programmiga. Pärast kavas olnud laule ei tahtnud need edvikud kuidagi lõpetada, isegi lõõtsaga Tarmo Leinatamm tiriti orkestriaugust lavale esinema. Sellesse programmi kõige sobivamat laulu „Happy New Year“ aga ei esitatudki. Lauljad ajasid ainult närvi sellega, et jäid minu lemmiktantsijatele ette, nii et ma ei saanud neid üldse korralikult vaadata.