Robinson&Crusoe

Nino d'Introna, Giacomo Ravicchio „Robinson&Crusoe“, lavastaja Aare Toikka, VAT Teater Läksin väga suurte eelarvamustega, et tegemist on viimase jamaga, aga päris viimane jama see ei olnudki. Olin isegi meeldivalt üllatunud, kuigi mingi šedööver see ka muidugi ei olnud, vaene ja kolikambris mängitud teater, ei mingit ilu ega mugavusi, täielik publiku piinamine. Kui ikka teha nii pikk etendus, poolteist tundi, siis võiks sellega ka arvestada, kuidas inimestel see poolteist tundi ilma seljatoeta istmetel küürutada on. Lugu tuletas meelde Rogožkini filmi „Kukulind“, kus kuskil Soome pärapõrgus saavad kokku saamitar, soomlane ja venelane, kes kõik kolm räägivad erinevaid keeli ja üksteise keelt ei mõista. Siin oli kõik pisut piiratum: tegelasi 2 ja ka mänguruumi väga napilt, umbes 3x3 katusepind. Tundus nagu katastroofilugu, uputus, suur meri, paistab maja katus ja elektriposti ülemine ots. Katapulteeruvad 2 lendurit. Üks on eestlane, teise rahvust on raske kindlaks teha, tundus midagi Balkanit olevat. Tõmbasin paralleele situatsiooniga, et need võiksid olla eestlane ja lätlane. Kuigi naabrid ja peaksid teineteise kultuurist ning maast kõike teadma, ühist keelt ikka ei leia, sest ei saa teineteise keelest peaaegu mitte midagi aru. Nagu meil on kultussõnad saldejums ja iela ja siis ülejäänud sõnadele s lõppu, ongi läti keel. No muidugi saame me eeldada, et vallatakse vähemalt ühte võõrkeelt ja see võõrkeel on ka teisele arusaadav, aga sellist situatsiooni katusel ümbritsetuna merega oli ikka päris koomiline vaadata. Alguses olid hästi pikad kaklusstseenid, mis pakkusid pinget lastele ja sellest oli isegi kahju, et nende tähelepanu annab köita ainult üksteise tümitamisega, eriti jalaga perse tagumisega. Edasi tulid juba keelelised naljad ja meeste leppimine, et nad on kahekesi piiratud pinnal, kus nad peavad teineteisega leppima, kui tahavad ellu jääma. Läbi igasuguste seikluste leitakse lõpuks ühine keel, suureks sõpruse sillaks on siin ka alkohol, kui katuse alla jääva maja revideerimise käigus avastatud kastist leitakse pudel märjukesega. Esimene mõte on panna selle pudeli sisse kiri ja see merd mööda hulpima saata, aga enne tuleb pudel ju tühjaks teha. Järgneb pohmellistseen, mis oli tõeliselt naljakas, peavalutamine ja taarumine, võõramaalase poolt kummaline rituaal ennast põrandaharjaga harjates pesta ja sealjuures mingi rahvuslikku laulukest laulda ning isegi tantsuliigutusi juurde teha. Rogožkiniga täpselt ühene oli stseen, kus eestlane hakkab võõramaalast kutsuma esimese sõnaga, mis tal võõrast keelest meelde jääb, see on „lamp“, kuidas see võõras keeles kõlas ma enam ei mäleta, igal juhul hüüab ta seda nime, kui hommikul ärgates avastab, et teine mees on kadunud. Rogožkinil oli vastav stseen hästi naljakas, kus soomlane tahab venelase käest teada, mis tema nimi on, aga venelane on kõigist tüdinenud, ei saa aru, mida temast tahetakse ja ütleb soomlasele „pšjol tõ“. Nii jäigi venelane filmi lõpuni Pšjoltiks. Lõpuks ehitavad mehed katusemajakese liistudest parve, aga ei suuda kokku leppida, kummas suunas sõudma hakata. Võõramaalane parandab ära paja, millega eestlane kohale sõudis ja mõlemad mehed lahkuvad eri suundades.