Mary Poppins (Nele-Liis Vaiksoo)

P.L.Travers, W.Disney, C.Mackintosh „Mary Poppins“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine Ootasin midagi enamat ja olin üpris pettunud. Jälle oli kusagilt ammusest noorusest meeles, et siin on hästi palju ilusaid lugusid, kuigi 90ndatel nähtud „Mary Poppinsi“ lavastuse rikkus ära Poppinsit mänginud Piret Rauk oma möödalaulmisega. Vähemalt siis tundus see mulle nii, aga tagantjärele tundus see ammune lavastus kuidagi nostalgiline, seal oli nii ilusti välja mängitud Mary ja Berti varjatud armastus ja nii kahju oli Bertist, et ta on ometi Marysse nii armunud, aga naine lihtsalt pirtsutab ja lendab oma vihmavarjuga ringi. Muidugi olid meeles ka võrratu film võrratu Julie Andrewsiga ja veel paremini oli meeles jamafilm Natalja Andreitšenkoga, aga peale tänast „Mary Poppinsit“ tundusid isegi kunagise Mosfilmi nõmedad laulud küllalt normaalsed, igal juhul paremad kui see sonimine, mida täna esitati. Ainult paar head lugu oli, ülejäänud oli kõik jama. Võib-olla on asi selles, et ma ei suuda tabada „Mary Poppinsi“ kui kirjandusliku kangelase või üldse karakteri võlu. Minu jaoks on ta mingi vastik ja ennasttäis mutt, kes sõidab käsipuusid mööda trepist üles ja lendab vihmavarjuga ringi, aga tema hoole all olevad vaesed lapsed peavad nööri mööda käima. Neile ei õpeta ta ühtegi võlutrikki, ainult hullutab neid oma maagiaga, aga jääb kõige selle juures hästi külmaks ja kaugeks. Selline küllalt ebameeldiv tegelena. Kuigi Julie Andrewsi mängituna oli ta isegi meeldiv, Natalja Andreitšenko meeldis rohkem oma välimuse poolest, et nii ilus naine, aga mängib nii vastikut kuju. Nõukogudeaegse filmiga seoses, mis oli ka esimene kohtumine Mary Poppinsi kui tegelasega, jäi meelde, et see kõik tundus nii vale ja utoopiline, eks ma olin siis korralik sotsprodukt, kes ei saanud sellisest elukorraldusest aru, et on mingid pangad, pank oli sellel ajal ju täiesti tundmatu sõna. Et on perekond, kus ema istub kodus, aga lastega tegeleda pole tal aega ja palgatakse hoidjaid ja siis palgatakse veel selline vastik tädi nagu Mary Poppins. Kõige jäledam selles filmis oli elusuurune kassikostüümis mees, kes kuskil ballil lastele õhupalle jagas, see oli täielik õudus! Lavastuses tuli laste traagika eriti hästi esile, nii et minu jaoks oli see üks äraütlema kurb lavastus. Kuigi nende emakene rõhutas kogu aeg, et pole oluline, kui isakene tööst ilma jääb, pole oluline, et me laostume, et me peame oma kodukesest ära minema, pole oluline, et meil pole raha, kõige olulisem on, et me oleme üksteise jaoks olemas ja meil on olemas midagi väga hindamatut – armastus. Aga tegudes seda armastust polnud üldse näha. Sellel emal ei olnud isegi nii palju armastust, et oma lapsed üles nende tuppa saata, nendega seal istuda ja mängida, ta pidi tegelema kogu aeg oma kolmanda lapse – isaga. Osatäitjatest olid ainsad nauditavad esitused koomiline teenijatepaar Bankside kodus. Neid teenijaid nähes tekkis taas küsimus, kui need Banksid nii vaesed on, kuidas nad suudavad nii palju teenijaid pidada ja nendele lisaks veel kindlasti lapsehoidja palkama peavad. Merle Jääger oli igati vurhvi täis ja tegi häid nägusid, reaktsioonid olid väga ootamatud ja õige koha peal. Meesteenijat ma alguses ära ei tundnudki, aga kuna oli meeles, et siin mängib ka Lauri Liiv, viisin lõpuks otsad kokku, et see hädapätakas, kes ainult hingamisega võib riiulid kukkuma panna, ongi tema. Vanemuise suure lava tükkide ja eriti muusikalide puhul on kahju veel sellest, et teater on nii meeletult raha peal väljas, lavastamise juures on kõige olulisem aspekt see, et tükki saaks mängida Nokias, see toob hullult raha sisse. Nii et ei saa kasutada isegi pöördlava, mis väga paljude lavastuste puhul asjale suurt kasu tooks. Üldse, nagu ma olen palju kordi kirjutanud, alati, kui lavastatakse laval, kus on pöördlava, võiks seda tehnikaimet ka kasutada. Nüüd oli jälle selline küllalt staatiline värk, lavaruumi täitsid raamatukaaned, mida kahele poole lava avati ja siis seal vahel tegevust näidati, suletud kaante taga muudeti lavakujundust. Isegi midagi pöördlava moodi oli juurde ehitatud, laval liikuv konstruktsioon, mida ühte või teist pidi pöörata, aga see kõik polnud see. Just sellise lavastuse puhul, nagu lugu Mary Poppinsist, oleks pöördlavast väga palju abi olnud, kasvõi lendamise matkimisel, praegu jäi see tagalava ülemises ääres toimunud tõstmine küll üsna mannetuks. Mõned massistseenid olid päris head, muusikalid on ikka selline žanr, kus tuleb massiga peale minna, võimalikult suur koorikoosseis ja tantsijate arv välja tuua, siis on efekti. Praegu oli tegemist üpris kammerliku lavastusega, kus enamustes stseenides väike koosseis, ainult korstnapühkijate tants ja Supernali väga tore ekstra ülivõrdes olid suurema massiga kaetud. Päris ilus oli Mary Poppinsi laul „Üleni veatu“, aga seda esitati nii vähe, et see ei jäänud isegi meelde, suure vaevaga suutsin seda hiljem meenutada. See-eest korduvalt kõlanud „Chim Chim Cher-ee“, „Tähelaul“ ja „Suhkrutükk“ olid muidugi hästi meeles. „Suhkrutükiga“ seoses meenus ka kunagine menusaade „Lauluvanker“, mida söögi alla ja söögi peale näidati ja kus keegi Lenna seda laulu väga krapsakalt esitas, see oli üks väheseid laule, mis seal vaadata-kuulata kõlbas.