Misantroop

Jean-Baptiste Moliere „Misantroop“, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum Üle ootuste hea lavastus. Kui Kadriorgu kohale jõudsin, oli selline tunne, et no milleks jälle kuhugi pooleldi linnast välja ja üldse mitte teatritegemiseks mõeldud ruumidesse. Hakkasin etendust vaatama sellise suhtumisega, et taielge taielge, mina seda pikalt vaadata ei viitsi, ühe vaatuse kannatan ära. Esimese vaatuse vahtisin põhiliselt saali, kus mängiti, seal oli väga palju kaunistusi, 2 kaminat, kummagi kamina kohal ornament kahepealiste kotkaste ja suure krooniga ja lühtriteks olid peeglite ette asetatud küünallambid. Aknaid oli ka hästi palju, ühele poole jäi rõdule viiv uks, vastassuunas teine suur uks, siis veel väiksemad uksed ja teise korruse tasandil taas aknad, kuigi nendest akendest oli aru saada, et need aknad peaksid avanema siseruumidesse. Ja teksti selle kõrvale kuulata oli ka päris vahva, Moliere on ikka omaette tase, esitus oli ka väga hea. Nii et jäin väga rahule, kuigi mingeid üle ootuste häid osatäitmisi ei olnud, aga kogu selle suhtumise juures, mis mul etenduse alguses oli, oli lõpuks ikka täitsa suur rahulolu, nii et vaheajal polnud üldse tahtmist ära minna, et saaks seda head teksti veel ja veel kuulata. Laura Peterson Celimene'ina oli väga ilus, vaatasin üle hulga aja, et ta on tegelikult üpris kena naine, kuigi lõug on liiga pikalt ette ja nina ka natuke proportsioonist väljas pikk. Lavakujundust õieti polnudki, ruumi olid toodud mõned diivantoolid ja paar lauda ja kogu lugu. Vahepeal käis laval mingi muusik, tema suhtlemist publikuga oli üpris piinlik vaadata. Kostüümid olid natuke stiliseeritud, aga jätsid odava mulje, kaltsukast kokkukorjatud kraam, oleks uhkemaid kehakatteid oodanud. Edevmeeste puhul oli värve küll palju, ühel mehel isegi pikk lakitud küüs, nagu tekst ette nägi, aga iseenesest labased kostüümid olid. Samuti Alceste'i mänginud Ott Aardam, oli üldse nagu kartulikotis, ehteks valge krae ja käiste küljes rohelised paelakesed. Naistel olid tavalised valged kleidid ja nende peale pandud suured kaskaadid riiet, et matkida barokkajastu kleitide alumist osa, neid konstruktsioone oli päris huvitav vaadata, kuidas ja millega nad kinnitusid.