Jesus Christ Superstar (St.Peterburg)

A.L.Webber, T.Rice „Jesus Christ Superstar“, lavastaja V.Podgorodinski ja G.Abramov, Sankt-Peterburi Rockooperi teater Nagu ma kavalehe kätte sain, tuli pilt kuidagi tuttav ette. Kunagi nägin sama rockooperiteatri esituses „Junona ja Avossi“, siis ostsin nende esituses „Jesus Christ Superstari“, mis mul oli vist selle rockooperi esimene kassett, nii et see oli küllalt ribadeks kuulatud. Kahtlesin viimase hetkeni, kas see on ikka sama lavastus, sest kasseti ostmine jäi kindlasti eelmisesse sajandisse. Aga pildid olid küll samad, eriti üks lühikeste juustega blondiin, kes oli nüüd juba nii 50le lähenev tädi. Selline hea säästuvariant oli, tuli kohe meelde Nüganen oma protestiteatriga, kui ta lavastas „Ma armastasin sakslast“ ilma dekoratsioonideta, kasutades ainult kahte tooli. Peterburi rahvas ei kasutanud üldse midagi peale kahe oda. Rohkem nagu kontsertettekanne, aga ma olen nii hull Webberi fänn, et kuulaks teda ükskõik mis esituses, peaasi, et mugav istuda on. Igal juhul parem variant kui need Vanemuise haledad Memoryd erineva jamaga, siin sai ikka ühte ja head heliloojat mitu tundi järjest kuulata. Muusika tuli fono pealt, aga mulle tundus, et ka laul tuli fono pealt, vähemalt osaliselt kindlasti. Mikrofonid olid ainult solistidel ja mõnel kooriartistil ka, kui ta väikese soolo tegi, aga samas oli kuulda, et kogu koor laulab. Kuigi laval oli kammerkoor või neil ongi teatris nii väikese koosseisuga koor, igast häälerühmast ainult 3-4 inimest. Kogu seda asja vaadates oli silme ees muidugi kogu aeg Vanemuise vabaõhulavastus „Jesus Christ“, et kuidas seal see või see stseen lahendatud oli, nii et sellest oli kahju, et see lavastus oli säästuvariant ja jäi Vanemuise omale kõvasti alla. Aga muusika võttis ikka keha nõksuma küll. Ma imestasin, et ma olengi seda ooperit siis kogu aeg vene keeles kasseti pealt kuulanud, praegu tundus see küll nii võõras, ikka tuntumate laulude ajal tulid inglisekeelsed sõnad meelde. Nad olid muutnud ka laulude järjekorda, minu meelest oli Maria või Maarja-Magdalena või kes ta eesti keeles on, laul „Everything's allright“ peale seda, kui igasugused haiged ja pidalitõbised ja pimedad-jalutud Jesus Christi rünnanud olid, aga siin tuli peale seda atakki hoopis „I don't know how to love him“. Aga võib-olla ma mäletan seda järjekorda valesti, vähemalt filmist jäi küll sellises järjekorras meelde. Vanemuise kava sisaldas kogu ooperi sõnu, nii et sealt sai välja uuritud, et ikkagi samas järjekorras kõlasid need laulud nagu peterburlastel, mul oli valesti meeles. Aga võib-olla oli ikkagi filmis teisiti, mul on see nii silme ees, kuidas vigased Jeesukest ründasid ja siis tuli Maria teda rahustama, et kõik saab korda. Filmiversiooni ei olnud küll kuskilt kontrollida. Ja põhilaulu „Jesus Christ Superstari“ ei olnudki. Sellest oli üsna ooperi alguses ainult üks lühike motiiv, ootasin, et lõpus tuleb pikalt seda laulu, aga kuidagi ootamatult lõppes, et mass räsis Jeesukest ja sisi ta kadus poolpaljalt kuhugi akside vahele ära. Lavastust on mängitud juba nii kaua, ma arvan, et 20 aastat vähemalt, et Jeesukese osatäitja oli jõudnud vanaks ja paksuks minna. Samuti oli Maria üpris vana naine. Hästi naljakas oli Heroodes, see tema laul on üks põhiline naljanumber, mis võtab alati jala tatsuma, nii huvitava rütmikaga ja lahedate käikudega, aga Heroodes nägi ise ka naljakas välja, palja kõhuga ja mingi poolik parukas oli pähe pandud, nagu pooleldi indiaanlane. Selle laulu ajal tuli ehedalt silme ette Vanemuise lavastuses Heroodest laulnud Aivar Tommingas ja šougirlide tants, kui võimas see kõik oli. Üldse, kõik need Webberile omased keerdkäigud, marss „Hosanna“, kus akordide vahele tulevad hästi omapärased ja justkui näiliselt harmooniast väljas pasunakäigud, see kõik oli ikka nii vinge. Kodus ei saanud enne rahu, kui vanast kassetisahtlist „Jesus Christi“ kasseti välja otsisin ja see oligi sama lavastus! Milline luksus, mängida ühte lavastust 20 aastat. Miks meie teatrid nii ei tee, et kuni publikut jätkub ja tegijatele endile meeldib, siis niikaua mängivad?