Pygmalion

Bernard Shaw „Pygmalion“, lavastaja Pavel Safonov, Teatralnõi Marafon Päris naljakas ja veneliku hoogsusega mängitud lavastus oli. Kõik oli peaaegu üle vindi keeratud, aga sellise viimase vindi peale, et ei häirinud. Eliza oli alguses tõeline mats, naljakas matsiplika, kes pani omale selga bravuursed riided ja lollilt uhke naeratus näol mööda Higginsi vastuvõturuumi jalgu kõrgele tõstes ringi marssis. Tegi ühe ringi ära, seisis natuke väljakutsuvas poosis ja siis uus ring. Kõik käis muusika saatel, aga õnneks mitte „Minu veetleva leedi“ muusika. Eliza sarnanes metslasele, aga mitte Euroopa metsadest väljakaranule, vaid Aafrika kõrbeelanikule, mr. Higginsi juures antakse talle selga „hiina kittel“, mis oma tegumoelt, kuid mitte kangakoelt, meenutas rohkem Aafrika naistehõlsti. Seda metslaseks olemist toetas ka muusikaline kujundus, sellised põrisevate trummirütmidega ebameloodilised meloodiad, nagu rohkem mürataust kui muusikaline kujundus. Mr. Doolitle oli rohkem prügikoll kui prügivedaja. Higginsi „majanduslik naine“ mrs. Pears kandis peas pikka krunnis patsi, seljas oli ülimini lai must kleit ja jalas kõrge kontsaga põlvedeni punased saapad. Muidu oli ta hästi karm tädi, aga vahepeal vihtus tantsu, nii et lühikese kleidi alt sukaääred välkusid. Eliza õpetamine, s.t. rääkima õpetamine nägi välja liikumisõpetusena, siis tegelesid Higgins ja Pickering Elizaga nagu Buratiinoga, asetasid tal ühe jala teise ette ja õpetasid teda kõndima, selline küllalt pikk tantsulise liikumisega number oli. Aga neid kuulsaid „h“ hääliku väljahääldamist ja eraldi foneemide kallal pusimist, nutmist ja traagikat ei näidatud üldse. Õhtu täht oli Julia Rutberg mrs. Higginsi rollis, see oli tõeliselt vahvalt lahendatud roll, nagu elav muumia, kes enamuse ajast kivistunud robotiliigutustega ringi liikus, aga vahepeal tulid talle hood peale, siis ta suutis igasuguseid akrobaatilisi tireleid teha, jalgu pea kohale loopida ja kätel seista. Ja siis tardus jälle ja oli ümber kukkumas, nii et lähedal seisvad inimesed teda kinni püüdma pidid. Mõnes asjas oli mrs. Higgins koguni dementne, näiteks käis ta kogu aeg ringi, ühes käes kohvitass, teises kaktus, ja ajas segi, kummast käest tuleb rüübata, pistes omale paar korda kaktuse suhu. Teejoomine mrs. Higginsi juures oli lahendatud eriti teatraalselt, mrs. Higgins võttis kõiki külalisi vastu käed avali kivistunud poosis ja kandis monotoonse emotsionaalsusega ette tekst, nimetades külalise nime ja teda teistele külalistele tutvustades. Väike ebakõla oli selles, et Eliza läks Higginsi juurest ära väga õnnelikuna, aga järgmises stseenis, kui Higgins tormab oma ema juurde ja kaebab Eliza kadumise pärast, teatab mrs. Higgins, et Eliza on siin, ta tuli äärmiselt murtuna, tahtis ennast enne seda jõkke ära uputada. Mr. Higginsit mängiv näitleja Grigori Antipenko nägi välja nagu noor Dan Põldroos. Viimases stseenis, mis toimub mrs. Higginsi pool, kuhu koguneb kogu senini lavale astunud näiteseltskond. Selles stseenis vaatasin, et endine prügivedaja, nüüd „tänu“ mr. Higginsi soovituskirjale ülivõimsa päranduse saanud tõeliseks džentelmeniks muutunud mr. Doolitle ja mrs. Higgins oleksid väga kena paar, nad mängisid ka hästi vahvalt, selline tõelise sädemega duett oli ja läksid koos mr.Doolitle'i laulatusele, aga mingit sellist lootust ikka ei antud, et mr. Doolitle oma laulatuse tühistab ja mrs. Higginsi oma südamedaamiks valib. Peale viimast stseeni oli veel tummstseen, kus laval on vaikivad tegelased, nende hulka ilmub Eliza ja jagab igaühele ühe lilleõie, andes viimasena õiekese ka mr. Higginsile, nii et leppimine nende vahel leiab ikkagi aset, kuigi mr. Higgins venitab pinget ja tekitab pausi, kui pikalt oma kallimalt lillekest vastu võtta ei taha. Selline sümboolne Eliza ja Higginsi paaripanek, teiste vaikival heakskiitmisel.

Tappa laulurästast

Harper Lee „Tappa laulurästast“, lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine Ootused olid küll kõrgeks kruvitud: uus tase ja hingamine Vanemuises, kõik etendused kuni hooaja lõpuni välja müüdud, midagi ennenägematut Tartu teatri kohta! Aga võta näpust, ei olnud midagi nii väga ennenägematut. On olnud ka palju paremaid asju. See oli selline kõva keskmine. Vastikus kohas, vastiku saalipaigutuse ja olematu lavakujundusega üpris mittemidagiütlev tükk. Lavakujunduseks olid ainult mänguplatsi tagaseinas olevad kartoteegikastid. Tegevus toimus nii all „põrandal“ kui ka treppidel ja nendest üles viival korrusel. Vahepeal pilluti sealt midagi alla, lehvitati kardinatega ja tulekahjustseenis pilluti sealt eriti ohtralt kaste ning suuri paberihunnikuid alla. Paaris stseenis eteldi jah natuke teistmoodi, sellise ülepingutatud ja tekstiga mittesobival moel, näiteks jutt on tapmisest, me tulime neegrit tapma, aga näitleja hüppab ja väänleb selle ajal. Aga eks selliseid asju on varem ka nähtud, Vene Teater mängib kogu aeg sellises stiilis, kui lava muuga pole täita, NO Teater on ka seda stiili küllalt esindanud ja ei saa öelda, et see Vanemuise lavastustelegi võõras oleks. Kohe alguses hakkas tunduma, et Atticus Finchi nimi on kuidagi tuttav, „Tappa laulurästast“ on tehtud ka film, juul ma olen siis seda filmi kuulanud muude tegemiste kõrvale, aga nii huvitav see film polnud, et süvenemist ja vaatamist vääriks. Samuti ka lavastus. No kõlbas lõpuni vaadata, aga mingit erilist elamust ma ei saanud. Imestama pani ka „esimene armumine“, mida selle lavastusega seoses kogu aeg rõhutatakse, isegi kavalehel ja plakatitel on see sõnapaar ära toodud. Tegemist oli väga ebatraditsioonilise esimese armumisega, üks naljakamaid stseene muidugi, kui tüdrukud teatasid, et nad nüüd abielluvad, aga me oleme nüüd jõudnud oma ajaga sinnamaani, et meie ajal ei ole ilus selliste asjade üle isegi naerda, paljud tüdrukud tahavad omavahel abielluda, aga enamuse riikide seadused ei luba neil seda. Kuigi Maria Soometsa mängitud Dill oli juba nime poolest selline sootu olnud, välimuselt ikka rohkem poiss kui tüdruk, nii et paar korda see kõlas tekstis, et ta on tüdruk, aga kui seda just ei mainitud, siis vaatasin mina küll teda kui poissi. Ehk siis midagi ka soovahetusoperatsioonide teemal, tüdruk, kes oleks pidanud tegelikult poisina sündima, tema isa ootas väga poissi ja jättis pere sellepärast maha, et ei suutnud sellega leppida, et tal on tütar. Ja tütar siis üritabki isa ootustele vastata ja rohkem poiss olla, mis tal väga hästi ka välja tuleb. Neegri kaitsemise teema läks minust ka mööda, meie rahvale on see rassivaenu teema ikka täitsa võõras. Hiljuti oli meil siin üks neeger kohtu all, siis räägiti ikka rohkem protsessist ja tema süüdistusest, advokaat oli niisama info pärast ära nimetatud, mitte nii, et on alles mees, võtab neegri kaitsta! Ja ei ole meie advokaatidele probleem üldse kedagi kaitsta, kui rassiteema kõrvale jätta. Ei tapjat ega vägistajat. Töö on töö ja vajab tegemist. Kas siis suhtumisega, et tuleb kuidagi ära teha või väga hästi ära teha. Autoriteksti linti lugenud laps oli vist alles lugema õppinud, pikemate või keerulisemate sõnade väljahääldamisega oli tal tõelisi raskusi, ikka tahtis keel sõlme joosta. See oli vastuolus ka Liisa Pulga esitatud Nirksilmaga. Lindilt tulev hääl oleks võinud olla kas tegelikkusele vastav – nagu lõpus selgub loeb seda teksti naine, kes 80 aastat tagasi juhtunud sündmustele tagasi vaatab, või siis oleks võinud Pulk mängida vastavalt lapsele, kes teksti luges. Ennast veel rohkem lapseks teha ja selle lindilt tuleva hääle kõla ning rääkimismaneeri matkida. Liina Olmaru puhul võis tõesti teatud uut hingamist täheldada, vähemalt erines see rollisooritus tema senistest üpris kardinaalselt ja meeldivalt. Tema osalusel stseenid olid kõige naljakamad, nii visuaalselt kui ka teksti poolest. Näiteks väga hea ähvardus peremehele, et see sööma läheks: „Kui te kohe omletti sööma ei lähe, siis ma suudlen teid!“ Põhitegevuseks on tal igasuguste asjad kolkimine, mitmes stseenis on Calpurnia – mis nimi! - pandud käsipuusid taguma, väljendagu see siis tuletõrjehäiret või laulurästa matustel kaikuvat kirikukella. Lõpp kiskus täitsa läilaks ära, kui hüüti loosungeid: kedagi ei tohi tappa! Me kõik oleme head! Sellise näidendiga võiks mööda vanglaid ringi sõita ja vangidele esineda, et nad ometi õigetest eluväärtustest aru saaksid, oleks selline liigutav ja õpetlik lugu neile, ehk keegi isegi muudaks ennast, kohe tõsiselt. Võtta sotsiaalprojektiks, vähemalt kord kuus „Tappa laulurästast“ vangidele näidata, need inimesed, kes vabaduses teatrisse tulevad, on niigi head inimesed ja vaevalt nad kedagi tappa plaanivad. Õnneks ei olnud väga pikk tükk, need paar tundi kannatas täitsa normaalselt ära vaadata. NB! (Lennuki lavastatud) etenduse ajal võib lennukiga pihta saada!

Tabamata ime

Eduard Vilde „Tabamata ime“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine See oli nüüd küll sotsiaalprojekt „Anname näitlejatele tööd“. Mitte ainult suuremale osale oma trupist, vaid ka Vilde rahvateatrile. Rahvateater toodi lavale ja lasti neil kogu oma tehnilist arsenali näidata: me oskame tavaliselt kõndida, liikumatutesse poosidesse tarduda, luurata, hiilida, pinda kombates kõndida, vitriinidesse pandud juveele imetleda, massi mängida, kaasa plaksutada ja isegi iga näitleja poolt ühe repliigi kuuldavale tuua. Braavo! Neljas pilt tundus juba absurdne oma ülerahvastatuses: laval oli kahe teatritrupijagu näitlejaid, aga teha polnud neil seal mitte midagi. Kõik seisid kohtadel ja kuulasid kõnelejat. Kuni kümneminutiliste kõnedega astusid esile mitmed professionaalsed näitlejad, teised passisid ülejäänud aja niisama. Imestasin, et nad sellel ajal magama ei jäänud, aga eks neid on selleks koolitatud ka ja need, keda koolitatud pole, said küllalt harjutada, et tuleb kõik see pool tundi ja natuke peale tähelepanelikult kuulata, mida see inimene, kes parajasti kõnet peab, räägib, öeldule reageerida ja vajalikus kohas plaksutada või ahhetada. Lõpus kõlas vist lavastaja enda poolt irooniliselt mobiiltelefoni helin teemaga „Mingem üles mägedele...“. Mis kontekstis me seda laulu teame? Ikka „Kevadest“, kui kõlab see viisijupp ja Toots raputab Kiirt üles: „Ärka üles, Kiir, juba laulavad!“ Samamoodi siis lavastajapoolne vihje publikule: „Ärgake üles, kallid vaatajad, etendus on läbi“. Stilistiliselt oli see lavastus täielik pudru ja kapsad. Teksti ja osaliselt riiete poolest oldi Vildetruud, aga teise osa riiete, esemete ja aksessuaaride, ka lavakujunduse poolest kaasaegsed. Riietuses läkski range piir – diletandid olid riietatud Vilde-aegselt, profid näitlejad kaasaegselt. Juta nägi koduses riietuses välja nagu kolhoosnik, kirsades, laiades kottpükstes ja madrusesärgis. Teises vaatuses, kui ta ennast kontserdi puhuks lille on löönud, siin kohe sõna otseses mõttes lille, otsib nende kodu kaunistavatest ja Leo Saalepi saabumise puhul toodud lillekuhjast omale ka lillekaunistuse pähe, on ta omal huuled tumelillaks võõbanud. Muidu olid profinäitlejatel-naistel päris ilusad kostüümid, ainult Lilli kontsertkleit pani imestama – kui ta selle kleidi tellis, siis ta ju ei teadnud, et see peaks olema matusekleit. Kui ma esimeses vaatuses huvitavaid kostüüme nägin, siis hakkasin juba suure huviga ootama, mis šedööver Lillil kontserdi ajaks seljas saab olema, aga see must ja küllalt vormitu kleit oli täielik pettumus. Juveelidega vitriinid olid arusaamatud, toimub ju tegevus majaomaniku, mitte juveeliäri omaniku juures. Eva Marlandi pool toimuv stseen tundus juba sürrealistlik, kui naisterahval polnud kodus isegi lauda. Kontserdistseeniks oli tagalavale küll pikk laud organiseeritud, aga eeslavale toodi seda ikka kanderaami kujul, 2 amatöörnäitlejat said jälle rakendust, said lauda ringi kanda. Isegi seda nad oskavad! Eva hoidis sokke riidepuu konksu otsa torgatuna. Kogu seda Vilde igavat targutamist praegugi aktuaalsel teemal „talendid koju“, ei viitsinud küll kuulata, aga nii igav ka ei olnud, et oleks poole pealt tahtnud ära minna. Parim stseen oli Merle Jäägeri Lilli ja Margus Jaanovitsi doktor Vaigu taaskohtumine. Sai natuke aimu Lilli hullust minevikust ja pakkus täitsa pinget, kas Lilli suudab ahvatlusele vastu panna, armukeseks hakkamise kutse vastu võtta või jääb oma geeniusele truuks. Siin jääb Lilli veel truuks, aga lõpustseenis tähistab doktor Vaik oma triumfi, kui Lilli peale PR-esindaja telgitaguste paljastavat kõnet uhkelt Vaigu käevangus minema marsib. Lahkuti paaridena, nii et võis aru saada, et tegemist on õnneliku lõpuga – igaüks leidis oma, selle, mis vahepeal oli, et keegi oli 5 aastat armsamast lahus, et keegi elas koos vale inimesega jne. võib unustada. Nii et nagu selle näidendi lavastusega ikka, nagu selle näidendi pealkirja ka teistel puhkudel tarvitatakse: see oli taas üks tabamata ime.

Helisev muusika (jälle Õigemeel)

Richard Rogers „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Täna oli seda etendust vaadates vist parem tuju ja see täitsa meeldis mulle. Kohe väga meeldis. Birgit Õigemeel oli oma diletantismis ja ülemängimises väga naljakas, nii et võttis mitmel korral muigama, kuidas ta sõnalistes osades dramaatilist häält teeb ja kätega vehib. Alguses ma ei saanud aru, mida lapsed irvitavad, kui Maria ahastuses käsi taeva poole tõstab ja palub teda kloostrist mitte minema ajada, aga siis kuulsin pojalt, et Maria „mängib nii naljakalt“. Siis muudkui irvitasimegi, nagu mingi sõnaline osa tuli ja Õigemeel ennast suure draamanäitlejana kehtestada tahtis. Ta võiks aeglasemalt rääkida, muidu vuristab oma teksti ette ja kuigi diktsioon on enam-vähem, siis ei saa selle kiiruse tõttu ikka midagi aru. Vahepeal lugesin isegi inglise keeles subtiitreid, et aru saada, mida ta ütles ja mille üle rahvas naerab. Mõnel on siis nii hea kõrvakuulmine, et suutsid seda tema juttu eristada ja sealt naljagi tabada. Või siis naerdi ikkagi tema esituse üle. Ostsin küll piletid Hanna-Liisa Võsa esitusele, et näha ka teist koosseisu, Õigemeel ja Lumiste on nähtud. Nüüd ootasin Võsa ja Tamme, aga sain ainult Tamme. Raivo E.Tamm oli Trapina ikka palju parem mees, mitte nii tropp nagu Lumiste. Tamm laulis küll rohkem mööda, kuidagi hästi vaikselt, aga välimuselt parem ja noorem ja siis ka usutavam, et oma vanema tütre vanusesse tibisse ära armuda võib. Kuigi kohati tundub, et Maria on isegi noorem kui Trappide „olen 16, peagi saan 17“ vanim tütar. Kaifisin kogu hingest proua Schröderi miljonärilaulu: „Mul on eralennuk ja luksusjaht... seda aega ei mäletagi, millal bussiga ma sõitsin...“. Ainult selle stseeni pärast käikski neid etendusi vaatamas, aga noh tulebki üks kord veel minna, et lõpuks Võsa ka ära näha. Kui nad salaja jälle midagi ära ei muuda, nii et välja on kuulutatud Võsa, aga etlema tuleb ikkagi Õigemeel. Lõpustseenid, kui õnnetu perekond Trapp pantvangidena fašistlikul festivalil esinema peab, kiskus jälle silmad märjaks, aga mõtlesin sealjuures, et idee poolest oleks õigem, kui nad sellel festivalil ka vastavaid laule laulaks. Ega natsidega ei olnud ikka nii, et jah, me tuleme teie festivalile esinema ja laulame, mida tahame. Kindlasti oli seal ette nähtud ka vastav programm. Ja Trappide pere traagika oleks veel paremini esile tõusnud, kui nad muidu oma ninnu-nännu „Do-re-mi“ ja „Edelweissi“ asemel oleksid pidanud laulma midagi Führerile meelepärast, nagu see saksakeelne lööklaul, mis ajalookaadrite taustaks kõlas. Vaatasin, et Marial pole psüühikaga ikka päris kõik korras. Nende tema tõmblemiste pärast on see hästi hüplev lugu. Maria läheb kloostrisse, abtiss ajab ta 7 lapsega üksikisa juurde guvernandiks. Maria armub papasse ja jookseb tagasi kloostrisse, abtiss ajab ta jälle minema, et ta peab kuulama oma südame häält ja Trapiga abielluma, Maria kuulab jälle sõna ja heidab Trapiga ühte. Mina sellisel ebastabiilsel eidel küll oma lapsi kantseldada poleks lasknud. Noh abielus temaga võib ju olla ja teda armastada, kui ta nii ilus ja vahva on, aga muidu ikka täiesti ebastabiilne, ei tea kunagi, millal tal hoog jälle peale tuleb ja ta kloostri (või ei tea mille) poole ajama paneb.

Rebasemuinasjutt

J.O.Ekholm „Rebasemuinasjutt“, lavastaja Jekaterina Gorohovskaja, Vene Teater Ootasin midagi rohkemat, lavakujundus oli ikka täiesti igasugust arvestust. Tegevus pidi ju toimuma metsas, aga sellele ei viidanud mitte ükski detail, isegi seda polnud, et oleks mingi puudemotiiviga maalitud kanga eeslavale riputanud. Selle asemel oli eeslava ees läbipaistev õhuline eesriie. Ja lava ise oli jagatud kaheks, ühel pool rebasteurg, kus oli nahkne mööbel, teisel pool puust pukkide ja kõrge lauaga kanala. Ega seal näitlejatel eriti mingit mänguruumi polnudki, tuli iseendaga kuidagi lava ära täita. Kuigi tekst oli hea, mõned kohad ajasid täitsa naerma, näiteks, kui Ludvig XIV kanalasse „külla“ läheb. Ja need rebased ei tundunudki enam nii jubedad nagu nad filmis „Punane, kaval ja armunud“ või sama loo variandis Nukuteatris lapsena vaadates tundusid. Lapsena ma ikka täitsa kartsin neid rebaseid, et sellised halvad ja tumedad jõud, petavad kõiki ja naeravad õnnetute ja väetite üle. Ja siis veel söövad ära ka. Nüüd oli seda kõike täitsa lõbus vaadata, kuigi Labani trikid naiivsete jänesepoegadega olid ikka natuke südantkriipivad. Kostüümid olid täitsa vahvad, ma kujutasin ette, et loomi kujutatakse loomakostüümide ja maskide abil, aga loomad olid täitsa inimlikustatud, kandsid selliseid inimeste riideid ja küllalt maitsekaid. Rebasepere riietuses domineerisid oranž, valge ja must, kanaperes kollane ja must. Eriti naljakas oli kanala kujutamine, kui pereisa kukk koju saabus. See oli nagu stseen kolhoosiaja elust, kui igavene ärasuitsetanud ja täisjoonud kolhoosnik koju tuli ja kogu naispere teda aupaklikult kummardade vastu võttis, mehel kirsadki jalast kiskus.

Lood siilikesele

Sergei Kozlov „Lood Siilikesele“, lavastaja Ljudmilla Manonina, Vene Teater Päris armas lastekas oli. Kuigi ma lapsena seda lolli siilikest udus ei sallinud, oli ta siin lavastuses Mihhail Krjatšoki esituses hästi armsake. Krjatšok oskas kogu aeg nii vahvaid nägusid teha, selline õrn ja hingeline, tema peab videvikku, siis peab tasa olema ja vaikust kuulama. Täielik nohik, kellel on ometi sõpru ja jänes isegi solvub, kui temaga mängida ei taheta ja ta videvikutunni ära rikub. Karu ja jänes olid ka hästi naljakad. Karu oli nagu siilikese hüpnoosi all, tegi interselt kõike kaasa, mida siilike tahtis, kui vaja, siis kuulas vaikust, kui vaja, siis tervitas päikest jne. Selline stoilises rahus kogu aeg, aga siilikesele vajalik suur ja tugev sõber, kes teda ikka kõige kurja eest kaitseb. Ja siilike, nagu teada, nägi kurja igas pisiasjas, ka langevas lehes. Siis olid seal veel mingid tegelased, nagu öö, päike ja vanaema, need hõljusid vahepeal niisama üle lava ja venitasid oma atribuute kaasa. Mängukohaks oli enamasti tühi lava, mille tagumises otsas sein. Seina eespoolel oli aga voodi, nii et lugu algas sellega, et üks väike poiss oli haigeks jäänud ja tema vanemad hakkavad talle rääkima lugusid siilikesest, et poisil nii paha olla ei oleks. Esimeses reas istuvad mudilased olid hästi rahutud, kui jänes lustakalt omale vastu põlvi tagus, siis ahvisid lapsed seda järele ja kui talv mööda lava ringi käis ja lund laiali loopis, siis jooksid nad seda puru püüdma, nii et näitlejad mingiks ajaks mängu katkestasid ja lapsi nende kohtadele tagasi juhatama pidid.

Mängurid

Nikolai Gogol „Mängurid“, lavastaja Sergei Fedotov, Vene Teater Päris hea lavastus, kuigi pikk ja natuke igavalt tehtud. Võib-olla oli igav sellepärast, et ma olen seda juba nii palju erinevates versioonides näinud ja varasemad versioonid ka film on paremad olnud. Lavakujundus oli küll selle lavastuse puhul kõige parem, palju detaile ja ajastutruu mitmete võimalustega külalistemaja tuba. Paremale jäi trepp, vasakul kapp, mille seest tegelased välja võisid tulla. Keset lava kõige tähtsam element- mängulaud, mis oli suurema osa ajast riidega kaetud, alles päris viimases, kummituslikuks muutuvas stseenis, võetakse laua pealt kate ja selle alt ilmub välja peegelpind. Ihharev peaks selles stseenis üksi olema, aga siin ilmuvad tema ümber endised mängukaaslased, kes teda haneks tõmbasid, Ihharev haub neile kättemaksu ja laseb nad kõik maha, mehed küll kukuvad, nagu oleksid surmavalt kuulist tabatud, aga tõusevad peagi üles. Nii et selline hästi pikaks mängitud ja kummituslikult mõjuv lõpp oli. Sellest lavastuses olid kaardimängu stseenid hästi aeglased. Iga käik oli nagu aeg luubis kaader. Konkreetne kaardi lauale asetamine ja selle juurde kommentaar. Kahes eelnevas lavastuses olid need mängustseenid just vastupidi ülikiires tempos, pilluti palavikuliselt kaarte lauale ja mõni kaart kukkus mängutuhinas ka maha, aga sellest polnud midagi. Siin oli tegemist ülihoolsa mänguga, kõik oli läbimõeldud, samas varjatud, Ihharevi ümbritsevatest inimestest polnud mitte millegi järgi aru saada, et nad omavahel kokku mängivad ja kogu see näidend on tegelikult Ihharevile korraldatud etendus. Kaupmees Glov oli tõeliselt uhkelt riidesse pandud, et juba visuaalselt oli aru saada, et tegemist on ülirikka inimesega. Pikakarvaline nahast müts, mille ta armulikult kellelegi mänguritest pähe jätab, karusnahaga ääristatud mantel, igas sõrmes uhke sõrmus. Näitlejate äratundmisega läks raskeks, kuna kavalehel oli kirjas 2 koosseisu, aga juurde ei olnud märgitud, kumb koosseis täna mängib, siis ei oskagi eriti kedagi nimetada, kes mis osas üles astus.