Rebasemuinasjutt

J.O.Ekholm „Rebasemuinasjutt“, lavastaja Jekaterina Gorohovskaja, Vene Teater Ootasin midagi rohkemat, lavakujundus oli ikka täiesti igasugust arvestust. Tegevus pidi ju toimuma metsas, aga sellele ei viidanud mitte ükski detail, isegi seda polnud, et oleks mingi puudemotiiviga maalitud kanga eeslavale riputanud. Selle asemel oli eeslava ees läbipaistev õhuline eesriie. Ja lava ise oli jagatud kaheks, ühel pool rebasteurg, kus oli nahkne mööbel, teisel pool puust pukkide ja kõrge lauaga kanala. Ega seal näitlejatel eriti mingit mänguruumi polnudki, tuli iseendaga kuidagi lava ära täita. Kuigi tekst oli hea, mõned kohad ajasid täitsa naerma, näiteks, kui Ludvig XIV kanalasse „külla“ läheb. Ja need rebased ei tundunudki enam nii jubedad nagu nad filmis „Punane, kaval ja armunud“ või sama loo variandis Nukuteatris lapsena vaadates tundusid. Lapsena ma ikka täitsa kartsin neid rebaseid, et sellised halvad ja tumedad jõud, petavad kõiki ja naeravad õnnetute ja väetite üle. Ja siis veel söövad ära ka. Nüüd oli seda kõike täitsa lõbus vaadata, kuigi Labani trikid naiivsete jänesepoegadega olid ikka natuke südantkriipivad. Kostüümid olid täitsa vahvad, ma kujutasin ette, et loomi kujutatakse loomakostüümide ja maskide abil, aga loomad olid täitsa inimlikustatud, kandsid selliseid inimeste riideid ja küllalt maitsekaid. Rebasepere riietuses domineerisid oranž, valge ja must, kanaperes kollane ja must. Eriti naljakas oli kanala kujutamine, kui pereisa kukk koju saabus. See oli nagu stseen kolhoosiaja elust, kui igavene ärasuitsetanud ja täisjoonud kolhoosnik koju tuli ja kogu naispere teda aupaklikult kummardade vastu võttis, mehel kirsadki jalast kiskus.

Lood siilikesele

Sergei Kozlov „Lood Siilikesele“, lavastaja Ljudmilla Manonina, Vene Teater Päris armas lastekas oli. Kuigi ma lapsena seda lolli siilikest udus ei sallinud, oli ta siin lavastuses Mihhail Krjatšoki esituses hästi armsake. Krjatšok oskas kogu aeg nii vahvaid nägusid teha, selline õrn ja hingeline, tema peab videvikku, siis peab tasa olema ja vaikust kuulama. Täielik nohik, kellel on ometi sõpru ja jänes isegi solvub, kui temaga mängida ei taheta ja ta videvikutunni ära rikub. Karu ja jänes olid ka hästi naljakad. Karu oli nagu siilikese hüpnoosi all, tegi interselt kõike kaasa, mida siilike tahtis, kui vaja, siis kuulas vaikust, kui vaja, siis tervitas päikest jne. Selline stoilises rahus kogu aeg, aga siilikesele vajalik suur ja tugev sõber, kes teda ikka kõige kurja eest kaitseb. Ja siilike, nagu teada, nägi kurja igas pisiasjas, ka langevas lehes. Siis olid seal veel mingid tegelased, nagu öö, päike ja vanaema, need hõljusid vahepeal niisama üle lava ja venitasid oma atribuute kaasa. Mängukohaks oli enamasti tühi lava, mille tagumises otsas sein. Seina eespoolel oli aga voodi, nii et lugu algas sellega, et üks väike poiss oli haigeks jäänud ja tema vanemad hakkavad talle rääkima lugusid siilikesest, et poisil nii paha olla ei oleks. Esimeses reas istuvad mudilased olid hästi rahutud, kui jänes lustakalt omale vastu põlvi tagus, siis ahvisid lapsed seda järele ja kui talv mööda lava ringi käis ja lund laiali loopis, siis jooksid nad seda puru püüdma, nii et näitlejad mingiks ajaks mängu katkestasid ja lapsi nende kohtadele tagasi juhatama pidid.

Mängurid

Nikolai Gogol „Mängurid“, lavastaja Sergei Fedotov, Vene Teater Päris hea lavastus, kuigi pikk ja natuke igavalt tehtud. Võib-olla oli igav sellepärast, et ma olen seda juba nii palju erinevates versioonides näinud ja varasemad versioonid ka film on paremad olnud. Lavakujundus oli küll selle lavastuse puhul kõige parem, palju detaile ja ajastutruu mitmete võimalustega külalistemaja tuba. Paremale jäi trepp, vasakul kapp, mille seest tegelased välja võisid tulla. Keset lava kõige tähtsam element- mängulaud, mis oli suurema osa ajast riidega kaetud, alles päris viimases, kummituslikuks muutuvas stseenis, võetakse laua pealt kate ja selle alt ilmub välja peegelpind. Ihharev peaks selles stseenis üksi olema, aga siin ilmuvad tema ümber endised mängukaaslased, kes teda haneks tõmbasid, Ihharev haub neile kättemaksu ja laseb nad kõik maha, mehed küll kukuvad, nagu oleksid surmavalt kuulist tabatud, aga tõusevad peagi üles. Nii et selline hästi pikaks mängitud ja kummituslikult mõjuv lõpp oli. Sellest lavastuses olid kaardimängu stseenid hästi aeglased. Iga käik oli nagu aeg luubis kaader. Konkreetne kaardi lauale asetamine ja selle juurde kommentaar. Kahes eelnevas lavastuses olid need mängustseenid just vastupidi ülikiires tempos, pilluti palavikuliselt kaarte lauale ja mõni kaart kukkus mängutuhinas ka maha, aga sellest polnud midagi. Siin oli tegemist ülihoolsa mänguga, kõik oli läbimõeldud, samas varjatud, Ihharevi ümbritsevatest inimestest polnud mitte millegi järgi aru saada, et nad omavahel kokku mängivad ja kogu see näidend on tegelikult Ihharevile korraldatud etendus. Kaupmees Glov oli tõeliselt uhkelt riidesse pandud, et juba visuaalselt oli aru saada, et tegemist on ülirikka inimesega. Pikakarvaline nahast müts, mille ta armulikult kellelegi mänguritest pähe jätab, karusnahaga ääristatud mantel, igas sõrmes uhke sõrmus. Näitlejate äratundmisega läks raskeks, kuna kavalehel oli kirjas 2 koosseisu, aga juurde ei olnud märgitud, kumb koosseis täna mängib, siis ei oskagi eriti kedagi nimetada, kes mis osas üles astus.

Nahkhiir

Johann Strauss „Nahkhiir“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Kogu sellele möllule ja ilule vaatamata ikka väga jama lavastus. Esimese vaatuse kannatas veel kuidagi ära vaadata, kuigi paks Heli Veskus häiris ja tundus uskumatu, et tema ümber selline kirgedetorm käis, aga mida edasi asi läks, seda tüütumaks muutus. Isegi ilusast Straussi muusikast ja huvitavast lavakujundusest polnud kasu. Kui teise ja kolmanda vaatuse vahele vaheaega ka ei tehtud, siis oli ikka päris tüütu seda lavavahetuse aega saalis istuda ja siis veel 2 korda kannatada, kuidas orkester vangivalvur Konna palvel vahemängu kordas, ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Inimeste meelest oli see maru naljakas, aga mina olin selleks ajaks küll juba nii väsinud, et tahtsin kiiret lõppmängu ja kogu selle tobeduse lõpetamist. Rosalinde kandis roosat, konn oli rohelises, vahepeal pani omale veel balletiseeliku ka selga, lava oli kaldu, ballil oli orgia, Ivan oli naine, Adele võttis omal tagumikust lauale asetatavad söögitarbed ja lillevaasi välja ja muud sellist tobedust. Kannatasin kogu selle kupatuse kuidagi ära, aga mingit elamust küll ei saanud. Kui lugu ise on jama, selline, mis läheb peale veel mitte päris väljaarenemata maitsega inimestele, siis polegi sealt midagi head loota. Konna osas esinesid korraga mõlemad dublandid, aga isegi see ei teinud kogu seda kompotti minu jaoks talutavamaks, vaid muutis veel segasemaks.

Tuhkatriinu

Gioachino Rossini „Tuhkatriinu“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Ooperi kohta päris naljakas, kuigi jõudis juba esimese vaatusega korralikult ära tüüdata. Rossinist jäi kunagi hea mulje lavastuse „Itaallanna Alžiiris“ põhjal, kui ta täieliku geeniusena tundus, sellised huvitavad ansamblid, kus igal häälel on oma joru ja see kõik on meloodiliselt kokku pandud. Aga nüüd tüütasid kõik need trillerdused ja kordused päris ruttu ära. Lavastuslikult oli muidugi huvitav, eriti see liikuv tugitool, mille osa ühel etendusel koguni Marko Reikop mängis, nii et minu jaoks ei olnud see eriline üllatus, kui tugitool jalad alla võttis ja lavalt minema kõndis. Taolisi võtteid oli kasutatud ka teistes stseenides, juba enne tugitooli liikumist tulid erinevatest pindadest, nagu kappidest ja diivanist või seinapraost välja meeskoori liikmed. Laulsid oma osa ära ja pugesid oma peidupaikadesse tagasi. Selliseid vahvaid üllatusi oli kogu aeg, nii et kõik kokku oli tõesti koomiline. Muus mõttes oli ka hästi elav lavastus, toimumiskohad muutusid vaataja silmade all, Tuhkatriinu kodust saab ballisaal, kui seinad natuke kõrvale langevad ja osad seinad üles tõstetakse, üks mängupind laskus laest alla. Tõlla asemel sõitis Tuhkatriinu ahju peal taevasse jne. Kõige naljakam oli, kui prints oli oma tõllaga uperkuuti sõitnud, tõlla ette rakendati juba nende esimesel ilmumisel naljakad mitmemõõtmelised puuhobused, aga kui laepind alla lasti ja need hobused või üks hobune, sellest ei saanudki aru, kas oli üks või mitu hobust, olid selili lennanud, siis oli see eriti naljakas. Ja tõld oli ääretu, sinna sisse mahtus kogu meeskoor pluss veel prints ja Tuhkatriinu. Riietuse poolest olid kostüümid kaasajastatud, Tuhkatriinul seljas küllalt kaasaegne põlvedeni seelik, mustad sukkpüksid, kapuutsiga kootud kampsun. Õdedel olid seljas mingid naljakad pooleldi barokkseelikud, mille alt paistsid välja säärteni ulatuvad pitsidega aluspüksid. Sellest stiilist ei saanudki aru. Kui Tuhkatriinu kostüüm oli realistlik, siis need käisid küll mingi absurdi alla. Balli jaoks oli Tuhkatriinul koguni 2 kleiti, mõlemad valged ja küllalt sarnased, alt pooleldi läbipaistvad ja pikad kleidid. Lõpus tõusis Tuhkatriinu täitsa pühaku seisusesse, kui kasuisa ja võõrasõed viimase hetkeni talle kurja tahavad, tema õnne vastu seisavad ega suuda sellega leppida, et nad peavad Tuhkatriinu ees vabandama, siis Tuhkatriinu palub printsi, et tema endisele perekonnale andestataks. Nii et see ahjuga taevasse tõusmise motiiv võis selle lõpuga põhjendatud olla, et ongi selline pühak tüdruk, ei pea pikka viha, kuigi see perekond on teda orjastanud ja kogu tema varanduse ära raisanud.

Helisev muusika (Õigemeel)

R.Rodgers, O.Hammerstein II „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Ootasin rohkemat ja esimene vaatus oli paras pettumus, aga siis vist harjusin ära ja lõpuks hakkas isegi meeldima. Koguni nutma ajas. Mulle lähevad sellised asjad alati korda, kui inimesed oma kodust minema aetakse mingite tobedate poliitiliste mängude tõttu. Nagu „Viiuldajas katusel“ ma lahistasin iga kord nutta, kui nad Anatevkast lahkusid. Siin pidi 7-lapseline pere oma mägedes asuvast lossist põgenema ja edasi omale laadatolatsemisega leiba teenima, et kuidagi ära elada. Nagu isa veel kodus olles ütles, et tema lapsed avalikult esinema ei hakka, pärast ei jäänud muud üle, tuli see häbi alla suruda ja muudkui esineda ja esineda, et ainult kuuli pähe ei saaks. Õudne ikka küll, mida režiim inimestega teeb! Lavakujundus oli täitsa vahva, kuigi oleks jälle pöördlava oodanud, aga no ei saa ju, kui lavastusi ainult Nokaisse transportimisele mõeldes tehakse. Vähemalt ruumi oli, kloostristseenideks lasti laest alla paar rida raudaedasid ja eeslava vasakusse serva püstitati treppastmed. Trappide kodu tähistas suur trepp ülemise palkoniga, mis oli ühtlasi ka Maria magamistuba. Tagalaval kõrgete arkide rida, mis kloostris tähistasid kloostrimüüre ja Trappide kodus olid osaliselt kardinatega kaetud aknad. Aga kõige parem oli lavastuse juures see, et see ei olnud filmiga võrreldav. Liikumise koha pealt oli küll kahju, „Olen 16, varsti saan 17“ laulu ajal tundusid Maarja Mitt ja Karol Kuntsel nagu puunukud võrreldes selle suure akrobaatilise tantsuga, mis selle laulu ajal filmis käis. Ja „Do-re-mi“ laul jäi mulle filmis meelde jalgrattasõidu poolest, kelle noot oli, see spurtis oma rattal ette ja laulis oma pikka nooti. Nüüd oli kõik tagasihoidlikum, aga siiski vahva. „Edelweissi“ laul tundus nagu väljakistud, et Trapil lööb järsku midagi pähe ja ta hakkab trepil istudes kitarri näppima. Pärast esitab selle laulu täispikkuses koos oma pereansambliga. Kõige vahvam oli hea elu laul Maria Kallaste esituses, sellel olid kohe sellised sõnad, et oleks tahtnud ise selle laulu esitaja olla: mul on eralennuk ja luksjaht, bussiga ma ei sõida! Birgit Õigemeel oli muidugi tohutult ilus ja väga hea häälega, aga näitlejana täielik null. Nagu ma alati olen korranud, ei tasu see lauljate ja kõlavate nimede palkamine muusikalidesse ära. Õigemeele näitlejameisterlikkus seisnes selles, et ta rääkides kogu aeg õlgu ja pead raputas. Selles mõttes ei jäänud kuidagi alla Trapi lastekarjale, kelle lapselikust mängust võis aru saada, nad on ikkagi lapsed. Ja ei sobinud see Õigemeel kohe mitte kuidagi endavanuste või endast vanema naise lapsehoidjaks ja kasuemaks. Ja see tundus nii ebausutav, et Maria võib Trappi armuda. Oleneb muidugi, kes Trappi mängib, aga Lumistesse arumumine on kuidagi täiesti välistatud. Filmi Trapp tundus ka paras õudus, nii et see oli kuidagi võigas, et ilus Maria temasse armus ja temaga abiellus. Aga siis ma lohutasin ennast sellega, et ta tegi seda laste pärast. Ja pärast kavast loen: erinevused päris perekond Trapi ja muusikali perekonna vahel – tegelikult Maria ei armastanud Trappi, vaid abiellus temaga ainult laste pärast. Trappide põgenemine toimus publiku kaudu, see oli täitsa hea leid, just selline teatrile omane. Ja ma imestasin, et selles loos on kloostril ikka päris oluline koht, filmist ja eelisest lavastusest Ugalas ei olnud mul üldse meeles, et seal nii palju kloostrit oli, ilmselt siis oli rohkem tähelepanu muusikal, need on ju võrratud laulud seal kõik järjest. Lõpustseenis oli naiskoor samuti publikuvahekäiku laulma paigutatud, nii et päris huvitav oli meie taga laulnud aldipartiid kuulata. Aga ikka jäi midagi väga palju puudu. Võib-olla seda, et see lugu ei olnud enam nii uudne, et ma olin seda palju kuulnud, et need laulud on juba peaaegu äraleierdatud ja oma võlu kaotanud. Sõnakuulmatu Maria laulu oleks tahtnud ka rohkem kuulda, naljakas oli, et Maria ja Trapp abiellusid selle laulu saatel. Pulm oli ka ilusti organiseeritud, vaikne nunnade üritus, kus kohal perekond Trapp.

Salakavalus ja armastus

Friedrich Schiller „Salakavalus ja armastus“, lavastaja Nina Tšussova, projekt Venemaalt Tallinna toodi päris hea koosseis, kuigi vana Milleri osas oleks tahtnud näha Aleksandr Lenkovi, aga teda mängis hoopis Nikolai Averjuškin, kuigi mängis väga hästi. Põhinael oli muidugi Vladimir „Moskva pisaraid ei usu“ Menšov. Selliseid suuri kujusid oma silmaga lavalt näha tundub alati uskumatu, kas tõesti on see tema... ma olen teda telepildis või muidu piltidelt nii palju näinud ja nüüd on ta elusuuruses siin minu ees... Schillerist oli tehtud huvitavalt kaasaegne versioon. Tekst ei olnud kindlasti Schilleri oma, Schilleri omaks oli jäänud vist ainult loo kese, kõike muud oli muudetud, aga väga huvitav ja kaasakiskuv oli, nii et need 3 tundi näitemängu möödusid nagu linnulennult ja peaaegu üldse ei hakanud igav. Tänu sellele, et teksti olid toodud mõned muudatused, kõlas tekst päris kaasaegselt. Luisa Miller oli endiselt kodanlikust perest, aga tema armastatu Ferdinand koguni presidendi poeg. Muusikaline kujundus oli väga hea, kogu aeg selline natuke häirivalt kurjakuulutav muusika. Lõpus tapavad Luisa ja Ferdinand mõlemad endid ära, sest neid on petetud, igasugustesse intriigidesse kistud, neid on teineteise vastu ässitatud, aga nad ei suuda teineteiseta elada. Juba saalist väljudes oli kuulda selle kohta „Nagu Romeo ja Julia“, täpselt sama, mida mina mõtlesin. Väga hea oli Olesja Sudzilovskaja mängitud leedi Milford, midagi Dumas' mileedi tüüpi leedi, kes seekord sattus küll ise intriigidesse, keda kasutati mänguasjana, et tema võiks abielluda selle ja sellega, siis saab Ferdinand ükskord oma Luisast üle.