Tuhkatriinu

Gioachino Rossini „Tuhkatriinu“, lavastaja Michiel Dijkema, Estonia Ooperi kohta päris naljakas, kuigi jõudis juba esimese vaatusega korralikult ära tüüdata. Rossinist jäi kunagi hea mulje lavastuse „Itaallanna Alžiiris“ põhjal, kui ta täieliku geeniusena tundus, sellised huvitavad ansamblid, kus igal häälel on oma joru ja see kõik on meloodiliselt kokku pandud. Aga nüüd tüütasid kõik need trillerdused ja kordused päris ruttu ära. Lavastuslikult oli muidugi huvitav, eriti see liikuv tugitool, mille osa ühel etendusel koguni Marko Reikop mängis, nii et minu jaoks ei olnud see eriline üllatus, kui tugitool jalad alla võttis ja lavalt minema kõndis. Taolisi võtteid oli kasutatud ka teistes stseenides, juba enne tugitooli liikumist tulid erinevatest pindadest, nagu kappidest ja diivanist või seinapraost välja meeskoori liikmed. Laulsid oma osa ära ja pugesid oma peidupaikadesse tagasi. Selliseid vahvaid üllatusi oli kogu aeg, nii et kõik kokku oli tõesti koomiline. Muus mõttes oli ka hästi elav lavastus, toimumiskohad muutusid vaataja silmade all, Tuhkatriinu kodust saab ballisaal, kui seinad natuke kõrvale langevad ja osad seinad üles tõstetakse, üks mängupind laskus laest alla. Tõlla asemel sõitis Tuhkatriinu ahju peal taevasse jne. Kõige naljakam oli, kui prints oli oma tõllaga uperkuuti sõitnud, tõlla ette rakendati juba nende esimesel ilmumisel naljakad mitmemõõtmelised puuhobused, aga kui laepind alla lasti ja need hobused või üks hobune, sellest ei saanudki aru, kas oli üks või mitu hobust, olid selili lennanud, siis oli see eriti naljakas. Ja tõld oli ääretu, sinna sisse mahtus kogu meeskoor pluss veel prints ja Tuhkatriinu. Riietuse poolest olid kostüümid kaasajastatud, Tuhkatriinul seljas küllalt kaasaegne põlvedeni seelik, mustad sukkpüksid, kapuutsiga kootud kampsun. Õdedel olid seljas mingid naljakad pooleldi barokkseelikud, mille alt paistsid välja säärteni ulatuvad pitsidega aluspüksid. Sellest stiilist ei saanudki aru. Kui Tuhkatriinu kostüüm oli realistlik, siis need käisid küll mingi absurdi alla. Balli jaoks oli Tuhkatriinul koguni 2 kleiti, mõlemad valged ja küllalt sarnased, alt pooleldi läbipaistvad ja pikad kleidid. Lõpus tõusis Tuhkatriinu täitsa pühaku seisusesse, kui kasuisa ja võõrasõed viimase hetkeni talle kurja tahavad, tema õnne vastu seisavad ega suuda sellega leppida, et nad peavad Tuhkatriinu ees vabandama, siis Tuhkatriinu palub printsi, et tema endisele perekonnale andestataks. Nii et see ahjuga taevasse tõusmise motiiv võis selle lõpuga põhjendatud olla, et ongi selline pühak tüdruk, ei pea pikka viha, kuigi see perekond on teda orjastanud ja kogu tema varanduse ära raisanud.

Helisev muusika (Õigemeel)

R.Rodgers, O.Hammerstein II „Helisev muusika“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine Ootasin rohkemat ja esimene vaatus oli paras pettumus, aga siis vist harjusin ära ja lõpuks hakkas isegi meeldima. Koguni nutma ajas. Mulle lähevad sellised asjad alati korda, kui inimesed oma kodust minema aetakse mingite tobedate poliitiliste mängude tõttu. Nagu „Viiuldajas katusel“ ma lahistasin iga kord nutta, kui nad Anatevkast lahkusid. Siin pidi 7-lapseline pere oma mägedes asuvast lossist põgenema ja edasi omale laadatolatsemisega leiba teenima, et kuidagi ära elada. Nagu isa veel kodus olles ütles, et tema lapsed avalikult esinema ei hakka, pärast ei jäänud muud üle, tuli see häbi alla suruda ja muudkui esineda ja esineda, et ainult kuuli pähe ei saaks. Õudne ikka küll, mida režiim inimestega teeb! Lavakujundus oli täitsa vahva, kuigi oleks jälle pöördlava oodanud, aga no ei saa ju, kui lavastusi ainult Nokaisse transportimisele mõeldes tehakse. Vähemalt ruumi oli, kloostristseenideks lasti laest alla paar rida raudaedasid ja eeslava vasakusse serva püstitati treppastmed. Trappide kodu tähistas suur trepp ülemise palkoniga, mis oli ühtlasi ka Maria magamistuba. Tagalaval kõrgete arkide rida, mis kloostris tähistasid kloostrimüüre ja Trappide kodus olid osaliselt kardinatega kaetud aknad. Aga kõige parem oli lavastuse juures see, et see ei olnud filmiga võrreldav. Liikumise koha pealt oli küll kahju, „Olen 16, varsti saan 17“ laulu ajal tundusid Maarja Mitt ja Karol Kuntsel nagu puunukud võrreldes selle suure akrobaatilise tantsuga, mis selle laulu ajal filmis käis. Ja „Do-re-mi“ laul jäi mulle filmis meelde jalgrattasõidu poolest, kelle noot oli, see spurtis oma rattal ette ja laulis oma pikka nooti. Nüüd oli kõik tagasihoidlikum, aga siiski vahva. „Edelweissi“ laul tundus nagu väljakistud, et Trapil lööb järsku midagi pähe ja ta hakkab trepil istudes kitarri näppima. Pärast esitab selle laulu täispikkuses koos oma pereansambliga. Kõige vahvam oli hea elu laul Maria Kallaste esituses, sellel olid kohe sellised sõnad, et oleks tahtnud ise selle laulu esitaja olla: mul on eralennuk ja luksjaht, bussiga ma ei sõida! Birgit Õigemeel oli muidugi tohutult ilus ja väga hea häälega, aga näitlejana täielik null. Nagu ma alati olen korranud, ei tasu see lauljate ja kõlavate nimede palkamine muusikalidesse ära. Õigemeele näitlejameisterlikkus seisnes selles, et ta rääkides kogu aeg õlgu ja pead raputas. Selles mõttes ei jäänud kuidagi alla Trapi lastekarjale, kelle lapselikust mängust võis aru saada, nad on ikkagi lapsed. Ja ei sobinud see Õigemeel kohe mitte kuidagi endavanuste või endast vanema naise lapsehoidjaks ja kasuemaks. Ja see tundus nii ebausutav, et Maria võib Trappi armuda. Oleneb muidugi, kes Trappi mängib, aga Lumistesse arumumine on kuidagi täiesti välistatud. Filmi Trapp tundus ka paras õudus, nii et see oli kuidagi võigas, et ilus Maria temasse armus ja temaga abiellus. Aga siis ma lohutasin ennast sellega, et ta tegi seda laste pärast. Ja pärast kavast loen: erinevused päris perekond Trapi ja muusikali perekonna vahel – tegelikult Maria ei armastanud Trappi, vaid abiellus temaga ainult laste pärast. Trappide põgenemine toimus publiku kaudu, see oli täitsa hea leid, just selline teatrile omane. Ja ma imestasin, et selles loos on kloostril ikka päris oluline koht, filmist ja eelisest lavastusest Ugalas ei olnud mul üldse meeles, et seal nii palju kloostrit oli, ilmselt siis oli rohkem tähelepanu muusikal, need on ju võrratud laulud seal kõik järjest. Lõpustseenis oli naiskoor samuti publikuvahekäiku laulma paigutatud, nii et päris huvitav oli meie taga laulnud aldipartiid kuulata. Aga ikka jäi midagi väga palju puudu. Võib-olla seda, et see lugu ei olnud enam nii uudne, et ma olin seda palju kuulnud, et need laulud on juba peaaegu äraleierdatud ja oma võlu kaotanud. Sõnakuulmatu Maria laulu oleks tahtnud ka rohkem kuulda, naljakas oli, et Maria ja Trapp abiellusid selle laulu saatel. Pulm oli ka ilusti organiseeritud, vaikne nunnade üritus, kus kohal perekond Trapp.

Salakavalus ja armastus

Friedrich Schiller „Salakavalus ja armastus“, lavastaja Nina Tšussova, projekt Venemaalt Tallinna toodi päris hea koosseis, kuigi vana Milleri osas oleks tahtnud näha Aleksandr Lenkovi, aga teda mängis hoopis Nikolai Averjuškin, kuigi mängis väga hästi. Põhinael oli muidugi Vladimir „Moskva pisaraid ei usu“ Menšov. Selliseid suuri kujusid oma silmaga lavalt näha tundub alati uskumatu, kas tõesti on see tema... ma olen teda telepildis või muidu piltidelt nii palju näinud ja nüüd on ta elusuuruses siin minu ees... Schillerist oli tehtud huvitavalt kaasaegne versioon. Tekst ei olnud kindlasti Schilleri oma, Schilleri omaks oli jäänud vist ainult loo kese, kõike muud oli muudetud, aga väga huvitav ja kaasakiskuv oli, nii et need 3 tundi näitemängu möödusid nagu linnulennult ja peaaegu üldse ei hakanud igav. Tänu sellele, et teksti olid toodud mõned muudatused, kõlas tekst päris kaasaegselt. Luisa Miller oli endiselt kodanlikust perest, aga tema armastatu Ferdinand koguni presidendi poeg. Muusikaline kujundus oli väga hea, kogu aeg selline natuke häirivalt kurjakuulutav muusika. Lõpus tapavad Luisa ja Ferdinand mõlemad endid ära, sest neid on petetud, igasugustesse intriigidesse kistud, neid on teineteise vastu ässitatud, aga nad ei suuda teineteiseta elada. Juba saalist väljudes oli kuulda selle kohta „Nagu Romeo ja Julia“, täpselt sama, mida mina mõtlesin. Väga hea oli Olesja Sudzilovskaja mängitud leedi Milford, midagi Dumas' mileedi tüüpi leedi, kes seekord sattus küll ise intriigidesse, keda kasutati mänguasjana, et tema võiks abielluda selle ja sellega, siis saab Ferdinand ükskord oma Luisast üle.

Misery

Stephen King „Misery“, lavastaja Eva Klemets, Teater NO99 Jälle üks väga hea kaasaegne komöödia. Võib-olla oleks seda jube vaadata olnud, kui ei oleks looga kursis olnud, kuigi lavastatud oli ikka väga koomiliselt, nii et õudusfilmist oli saanud tore kaasaegne komöödia. Isegi lapsed, kes seda filmi näinud olid, ei kartnud, kuigi jubedusmomente oli päris palju. Enam kui pooltel naistel saalis kutsus esile kiljatusmomendi stseen, kus Marika Vaariku kehastatav Annie rotist vere välja pigistab. Aga mina olin seda kohta OPs näinud, nii et teadsin, mida oodata ja lapsi hoiatada. Suur kiitus kahele vaprale näitlejale, lisaks Vaarikule Peeter Volkonskile. 3 tundi sisustati kahekesi suurepäraselt ära, nii et väga üksikutel momentidel oli natuke igav, muidu kogu aeg ikka toimus midagi. Liiga palju oli kasutatud kuuldeteatrit, eriti tüütu oli pikk stseen alguses, kus toimub raadiosaade ja peab mingi 10 minutit saatesse helistajate ja saatejuhi juttu kuulama. Edasi, kui on kuuldestseenid, on need juba visuaalselt huvitavaks tehtud. Kirjanik trükib või kirjutab, loeb seda teksti, mis tema peas formeerub, mida ta kirja paneb. Seda kõike kuvatakse seintele, lõpuks on kõik seinad kirja täis, mitu korda üle kirjutatud. Nii trükitud kui ka käsikirjalist kirja, sest Annie sunnil on kirjanik sunnitud looma nii, nagu terrorist seda tahab. Kuuldestseenid koos teksti kuvamisega ei olnud enam nii igavad, siis sai kaasa lugeda ja jälgida, kuhu, mis tekst ilmuma hakkab. Omamoodi naljakas oli jälgida seda, kuidas esimese kuvatud teksti puhul puuduvad sõnades n tähed. Annie toob kirjanikule ühe puuduva tähega trükimasina, millel kirjanik peab hakkama looma „Misery“ järge, kus peategelane ei sure. Tegema seda täpselt nii, et see Annie'le meeldiks, muidu järgnevad sanktsioonid, kas valuvaigistitest ilma jätmine või veel midagi hullemat. Kõige suurema eesmärgina terendab kirjanikule muidugi vabadus, et ta pääseb vabadusse, kui suudab kirjutada sellise romaani, mis Annie'le meeldib. Need loomepuhangu stseenid olid ka hästi naljakad, kuidas Volkonski mängitud kirjanikule tuhin peale tuli, kuidas teda inspiratsioon tabas, kuidas ta pliiatsiga paberi märkmeid täis sodib, mõte lendab ühest äärmusest teise, millised seoses, milline hasart. Kuidas ta palavikuliselt meenutab mingi Inglise koloonia nime, kuidas ta loob seoseid Annie käest juhuslikult kuuldud sõna „mesilane“ järgi, sest see loom peab Annie tahte kohaselt romaanis sees olema, aga kuidas seda teha, et see tuleks põnev, kaasahaarav ja oleks eelneva raamatu süžeega seotud. See palavikuline loomeplahvatuse stseen oli ikka väga vägev. Hiljem on trükkimise puhul huvitav jälgida, kui sõnad seintele ja põrandale ilmuvad, mis tähed veel ära kadunud on. Kirjutusmasin kannatab loomulikku kaost, tähed muudkui kukuvad välja, uut kirjutusmasinat Annie poolt loota pole, nii et lõpuks on juba paras hulk tähti kadunud. Kui kirjanik tõstab lärmi, et ta ei saa sellise masinaga kirjutada, tal on kohe uut masinat vaja, aga Annie näeb selle taga kirjaniku tuju, mingit mängu, et kirjanik tahab teda eemale peletada, et ise „Miseryt“ luua, et Annie sellest osa ei saaks, siis toob Annie iseenesest mõistetava loomulikkusega mingi elektrilise vahendi, mis näeb välja nagu puur, aga tulemuse järgi, mis selle aparaadi kasutamisele järgneb, võib järeldada, et tegemist on siiski elektrilise noaga, millega Annie sama mängleva kergusega, nagu ta kirjaniku kallal toimetab, tal paar sõrme ära lõikab. Ikka vasakult käelt, et kirjanik ei peaks enam trükkima. Nüüd saab ta töötada ainult parema käega ja paberile kirjutades. Sellest peab saama ainult Annie romaan, midagi, mis on olemas ainult Annie'l ja mis on tehtud Annie füüsiliselt julma ja psüühiliselt painava diktaadi all. Eesmärk, mille lavastaja Eva Klemets endale võttis – näidata loomise võlu ja valu, seda, kui vaba looja oma loomingus on või ei ole, on suurepäraselt täidetud. Normaalsetes tingimustes oleme me kõik vabad, kes me siis ka ei oleks. Ebanormaalsetes tingimustes tunneb igaüks ennast ahistatuna. Kõige paremini on seda teemat lahanud muidugi Bulgakov „Meistris ja Margaritas“, King taandab geeniusest looja ahistatuse teema maniakaalse ahistaja tasemele. Jube ei olnud vaadata selles mõttes, et oli ette teada, et kirjanik pääseb eluga, kuigi täiesti sandistatuna ja hingeliselt räsituna. Aga lõpp oli ette teada ja selles mõttes jube ei olnud, kuigi parajalt ahistav ja maniakaalne oli näidatud lugu küll. Huvitav oleks olnud vaadata seda lugu puhta lehena, kes ei ole lugenud või näinud „Misery“ filmi, aga noh mis teha, kui „Misery“ on nii tuntud teos. Sama uskumatu tundus kunagi, kui üks tuttav käis vaatamas „Helisevat muusikat“ ilma, et ta sellest loost midagi teadnud oleks. Proovisin ennast ette kujutada vaatmas „Helisevat muusikat“ nii, et ma seda lugu ei tea, aga see on täiesti võimatu, mälus on momente, mida on võimatu kustutada, nii et on ka „Miseryst“ kui loost võimatu distantseeruda, sest sa tead ette, et nüüd ta pigistab rotist vere välja, nüüd ta murrab tal jalaluud jne. See, mida Annie kirjanikuga tegi, oli loomulikult võigas, aga samas oli see kõik esitatud väga koomilises võtmes. „Ah sa ei taha nii kirjutada, nagu on õige, nagu on loogiline. Sa tapad Misery ära, see ei ole aus...“ Selle eest võib siis peale autoõnnetust murtud jalad taas ära murda. Või kirvega pahkluu katki raiuda. Hea koomiline moment pahkluude murdmise juures oli veel see, et Annie hoiatas kirjanikku, mida ta nüüd tegema hakkab, näitas kirvega, et ma löön nüüd siia, sa kujuta ette seda valu, ja siis vahetult enne kirvega äsamist, ülla-ülla, ma murran hoopis teise jala pahkluu! Sama koomiliselt mõjus ka pingestatud võitlusele järgnev lõppstseen, kus kirjanik kordab terroriakti, mille Annie talle näidendi alguses korraldas. Põletab ära selle „Misery“, mille ta lõi ning kasutab Annie hetkelist peataolekut ära, tagudes visale Annie'le ratastooli käsipuudega pähe. Annie'le on selline vastu pead tagumine muidugi nagu sääsehammustus, ta lamab natuke ja on siis jälle valmis tegutsema, kirjanikku kinni püüdma ja omalt poolt piinama ning kätte maksma, mis kättemaks selle eest võib järgneda, et kirjanik Annie'gi jaoks raskete loomevalude järgi sündinud „Misery“ põletas, võib ainult oletada. Siis nad mässavad seal mööda Annie suurt tuba ringi ja järsku kukub tühja koha pealt seina pealt maha Annie portree. Nagu ma aru sain, oli Annie sellel portreel kujutatud Miseryna. Ja kukub otse Anniele peale ja selle väikese matus peale on Annie'ga lõpp. Hea stseen oli ka kirjaniku põgenemiskatse spordikommentaatori võtmes. Põgeneda polnud muidugi kuhugi, aga vähemalt sellest väikesest ahistavast toast väljapääsemine oli päevakorral. Ja suletud ukse taga olid valuvaigistid, mida kirjanikul nii väga vaja oli. Väga hea oli ka lavakujundus – kirjaniku vangiruum oli väga väike ja ahistav, seal toimus ka suurem osa tegevusest. See putka käis eest ära, väikese ruumi seinad tõsteti üles ja selle taga avanes ootamatult suur ja maitsekalt sisustatud toataimedega ruum – ilmselt kogu Annie elamine, ühel pool köök, teisel pool vann, keskel elutuba. Ka selles suuremas ruumis toimusid mõned abitud, kuid juba ette läbikukkumisele määratud põgenemiskatsed.

Järgmine voor

Mihkel Raud „Järgmine voor“, lavastaja Mart Koldits, Von Krahli Teater Debüütnäidendi kohta ja eriti eesti kirjanduses väga hea saavutus. Taas üks hea kaasaegne komöödia, kus saab naerda nii et kõht valus ja pisarad silmist väljas. Eriti stseenis, kus Taavi Eelmaa duetti oma ooperist esitab, see oli ikka nii naljakas, et võimatu oli tõsiseks jääda. Kuna publik oli pandud istuma kahele poole lava, nii et vastasistujatega tekkis ebamugav silmside, kui kedagi lava keskel vaatasid, siis tundus, nagu vaataksid vastasistujaid, muidu ma vihkan sellist asja, aga Eelmaa etteastele andis see minu jaoks veel ühe nüansi juurde, kui avastasin vastaspoole pealt selle aaria-dueti ajal, kus kogu saal naerda möirgas, ühe tõsise tüdruku. Ta vaatas täiesti apaatselt ja tõsiselt, kuidas Eelmaa etleb ja see ajas mind veel omakorda naerma, et kõik naeravad ja üks inimene jääb tõsiseks, s.t. suudab jääda tõsiseks. Tavaliselt on ikka nii, et kui inimesed sinu ümber nakatavalt naerma hakkasid ja see oli just selline stseen, mille ajal hakati nakatavalt naerma, kohe südamest, siis kisub see kaasa naerma. Ja siis oli minu jaoks eriti naljakas, et üks inimene suudab ikkagi nii „ära“ olla. Nero Urke väärib Fredi osatäitmise eest järjekordset aastapreemiat. Eriti tummstseenide eest, tal oli küll palju teksti, aga minu jaoks olid palju kandvamad need kohad, kus Urke vaikis. Kus tal toimusid tummstseenid või ta oli nii vihane, et ei saanud sõnagi suust ja ennast žestide ja eriti oma plastiliste ja imeliselt painduvate käte abil väljendas. Toimus täiesti utoopiline pildike „Eesti otsib superstaari“ esimesest valikuvoorust, kus üks osaleja hakkab ennast kehtestama. Vaatepunktid kogu aeg vahelduvad. Kõigepealt üks plaks, et ahhaa, selline asi, siis teine plaks, et ah hoopis nii, need mängivad kokku. Siis veel mingi mats, et ei, nüüd mängivad hoopis need kokku jne. Sai teada päris palju huvitavat Superstaari kaadritagusest elust, näiteks seda, et neil on seal „ahvid“, kes televaatajate huvides esinema pannakse, et saatesse rohkem draamat tuua. Kuigi kaasaegne komöödia, siis klassikast pärinev võte – kui laval on püss (antud juhul siis revolver), siis sellest tuleb pauku, töötas täiesti. Ikka väga hästi üles ehitatud ja kirjutatud näidend. Selle koha pealt annaks natuke norida, et žüriiliige Normanile oli antud rohkem teksti kui teistele osalistele ja tema test tundus liiga kirjanduslik, selline, nagu inimene tavaelus või kasvõi kohtunikulaua taga istudes ei räägiks. Selline liiga puine ja liiga ülepaisutatud sõnadega, jättis kunstliku mulje, et näitleja Ulfsak on selle teksti pähe tuupinud ja esitab seda nüüd oskuslikult. Aga kui teda kujutleda žüriiliikmena, kellele tegelikult Fredi esinemine pidi tulema üllatusena ja tal ei saanud kindlasti olla varem valmiskirjutatud teksti, mida järjekordsele staarihakatisele peast ette kanda, siis oli jällegi ebaloomulik. Muidu oli kõik hästi tore, ka näidendi ainus naistegelane Helen Mari Abeli kehastuses oli suurepärane naiivitar. Tema tekst oli tõeliselt kunstlik, aga see ei seganud, sest see oli karakteri huvides. Kordas iga soorituse puhul nagu papagoi ühte ja sama, väikeste variatsioonidega, aga muidu siiras inimene. Nagu pehmendav magnet kahe kurja onu vahel, kes kõigile kandidaatidele ust näitavad, et siis tema peab enda peale võtma selle siluja rolli, et tegelikult oli ikka plusse ka, näiteks mulle meeldis see, et... Lõpustseen mõjus taas viitena klassikalisele dramaturgiale: hästi palju laipu. Kas Hamlet või „Kümme neegrit“. Lõpus oleks oodanud mingit suuremat puänti, laip ja haavatu olid, revolver muudkui paukus, aga sellest ei saanud aru, kas see oli mäng või päriselt, verd oleks tahtnud näha, siis oleks asi olnud realistlikum. Muidu oli seal kogu aeg see teine plaan, et tegelikult on see kõik mängult, kuskil seina taga on keegi maagiline Mustafa, kes mängu juhib. Taas paralleele ka „Grönholmi meetodi“ ja veel mõne näidendiga. Aga lõpp, mõned viimased fraasid vajusid täiesti ära, sellega ma ei olnud üldse rahul. Nagu Annie „Miseryst“, et hakkan sundima autorit teistsugust lõppu kirjutama. Seal oleks võinud täielik selgus olla, selline korralik puänt, mitte lahtised otsad, et mõtle ise lõpp välja. Kui autor jätab lõpu lahtiseks, jätab selle kirjeldamata või näitamata, siis saangi mina kui vaatja-lugeja käituda Annie'na, et nõuan lõppu või mõtlen selle ise välja. Aga minu peas toimuval lõpul pole tähtsust, kui see ei ole autori enda poolt näidendisse kirjutatud. Kui seda lavastust veel normaalsetes tingimustes ka mängitaks, siis võiks täitsa rahule jääda.

Minu õnn

Aleksandr Tšervinski „Minu õnn“, lavastaja Tatjana Ufimtseva, Teatr na Liteinom Päris tubli tükk oli. Läksin seda vaatama nii, et mingi jama kindlasti, aga nagu lugu algas, sain aru, et see on näidend, mille järgi on tehtud film „Viktoria“. Kuigi ma seda filmi eriti ei mäleta, aga see oli meeles, et peategelane oli Viktoria ja tegevus toimus koolis. Meie „Regina“ vene variant, ilmselt on sellest saanud mõjutusi hoopis Kaugver, sest vene variant on vanem. Tüdrukul on plaan, tal on vähe aega, kohe on vaja last ja ta saabki lapse väga põhjalikult väljavalitud mehega, kellega ta ometi koos elada ei kavatse. Kuigi on armastus ja nad klapivad hästi, aga kuna sellel ajal ei tohtinud olla üksikema, abiellub tüdruk hoopis oma pealt 60-aastase kolleegiga. See motiiv oli ikka täitsa arusaamatu, miks Viktoria poisiga koos elada ei tahtnud ja talle mehele minna ei tahtnud, ta võttis seda Semjoni poolt kogu aeg nagu eneseohverdust, et poiss tahab temaga koos olla ainult sellepärast, et Viktoria on rase ja nad saavad lapse. Aga seegi on ju suur asi, et olid ikkagi tunded ja poiss oli vähemalt nii kohusetundlik, et ei lasknud jalga, vaid käis Viktoria juures ikka uuesti ja uuesti katsetamas, et äkki Viktoria ümber mõelnud. Viktoriat mängis näitlejanna, keda olen Liteinõi lavastustes varemgi näinud, selline hästi lühikest kasvu miniatuurne naine, keda ma ühes lastelavastuses korraliku grimmi all ja koerakostüümis isegi lapseks pidasin. Viktoriana oli ta hästi naljakas, selline kirp, kes igale poole ronis, kogu aeg patras ja oma naljakalt utoopiliste ideedega välja tuli. Tuli ideedega välja ja viis need isegi ellu, kinnitades, et ta on hakkaja, tal tulevad kõik asjad välja ja tal on iga asja kohta plaan. Talle piisabki ühest vahekorrast, et rasedaks jääda, ta hakkab oma tütrega elama koolimajas, kus ta siiani elas, ülirasedana teeb ta veel kooliruumides remonti, et tema tütar hakkaks elama tõelises lossis. Kõrvalseisja pilguga esines lavastuses koolidirektor. Mõnes stseenis tundus, et ta on reaalselt kohal, aga tegelikult oli ta reaalselt kohal ainult ühes stseenis, Viktoria „mehega“. Teistes stseenides oli ta kõrvalseisja, kes laval toimuvat kommenteeris, sellele kaasa elas ja Viktoria või mõne teise tegelasega isegi dialoogi astus. Mis pidi siis kõlama nagu sisemonoloog. Kui Viktoria Semjoni endale külla toob ja nad veini jooma hakkavad, siis karjub direktor Viktoria peale „Prostituut“. Naljakas, mis ajast me pärineme, et mehega ühes ruumis viibimine ja veini joomine tähendas juba prostituudiks olemist. Koolidirektor on Viktoriale nagu teine ema, hiljem, kui direktor surnud on ja toimuvat „inglina“ pealt vaatab, siis on tal silm kogu aeg märg, kui ta oma kallite toimetusi jälgib, siis ta vaatab kõike emalikult distantsilt. Lavakujundus oli lihtne klassiruum, kus oli elemente peaaegu kõigist ainetest. Isegi võimlemismatt ja sangpoomid olid olemas. Luukere, mis ei olnudki kapis, kapp, kus Viktoria hoidis piima ja valas seda välja väiksesse tassikesse ja „keegi“ kes selle piima igaks hommikuks ära jõi. Kostüümid olid eriti naljakad, aga ilmselt siis ajastutruud. Pikad puhvis aluspüksid ja imeliku lõikega kleidid- seelikud. Viktoria oli üks väheseid näiteid sellest, et rasedus võib naist ka kaunimaks muuta. Rasedana muutus Viktoria kohe täitsa ilusaks, kui oleks veel ilusad riided ka selga saanud, vähemalt oli pea kammitud ja normaalsesse soengusse pandud. Enne seda oli Viktoria oma narruses naljakas ka tänu käharale juuksepahmakale, millest üksikud tutid erinevates suundades taeva poole turritasid.

Lõbus lesk

Franz Lehar „Lõbus lesk“, lavastaja Jussi Tapola, Vanemuine Eelmist lavastust 90ndate keskel käisin vaatama üle 10 korra. Täna olid siis ootused hästi kõrgel, et saab head lavastust vaadata, vähemalt on ilus muusika ja kaunid kostüümid ja täitsa talutav sisu, aga kukkusin oma ootustega jälle kõrgelt alla. Vaatasin ja vaatasin ega saanud aru, kuidas ma sellist jama üle 10 korra vaadata suutsin. Ma olen küll kuulnud sellest, et aja jooksul inimesed muutuvad ja muutuvad nende maitsed ja arusaamad jne. aga poleks kunagi uskunud, et see ka minuga juhtub. Et ma satun vaatama midagi sellist, et tundub täiesti ebausutav, et selline asi mulle kunagi meeldida sai. Tundus, et tegemist oli täiesti uue partituuriga, vähemalt enamus lugusid olid kuidagi tundmatud, mõned üksikud tuttavad meloodiad tulid ka ette. „Haldjas, mu haldjas“ laulust oli saanud „Vilja, mu Vilja“, nagu kunagi üks õppejõud mainis, et „Lõbusas leses“ on laul „Vilja, mu Vilja“ ja mina kohe vahele karjusin, et praegu Vanemuises esitatavas versioonis on see „Haldjas, mu haldjas“. Kõik oli hästi tobe. Eriti tobe oli see, et leske mängis paks Heli Veskus. Kuigi sellise rollilahenduse puhul oli usutavam, et Hannat ümbritsevad mehed on tõesti ainult lese 20 miljoni peal väljas, kes nende miljonite omanik on, ei häiri neid absoluutselt, on nõus paari heitma kasvõi tohutult ülekaalulise eidega, peaasi, et raha kätte saaks. Danilo liin tundus jälle ebausutav, et elumees Danilo, kellel on igas sadamas 100 naist ja terve kabareetäis grizette takkaotsa, on endiselt Hannasse armunud. Kui, siis ikka Hanna miljonitesse. Kui Danilo ja Hanna esimest korda peale pikkade aastate taas kokku said, ütleb Danilo: „Hanna, sa oled nii muutunud.“ Ma lootsin, et Danilo ütleb Hanna imestunud pilgu peale täienduseks: „Tohutult paksuks läinud.“ Esitus oli täiesti jube, näitlejameisterlikkusest pole nende puhul juttugi, aga ka laul oli kohutav. Laulavad ju ometi oma emakeeles, aga Veskusel oli mingi imelik aktsent juures. Ja kõigele lisaks veel võimatu diktsioon, hea, et lava kohal olid subtiitrid, ka eesti keeles, ilmselt siis keegi kunstinõukogust, kes kontrolletendusel vaatamas käis, tabas ära, et laulusõnadest pole aru saada ja käskis lava kohale ka eestikeelsed laulusõnad kirjutada. Kuigi kogu aeg seda teksti jälgida ei viitsinud, aga enamus sõnu lauludest jäid arusaamatuks küll. Solitsidest läks ainsana peale Margit Saulep Valencienne'ina. Ta oli särav ja ilus, nii et tema suhtes võis seda uskuda, et teda imetletakse ja temasse armutakse ja ta seetõttu igasugustesse intriigidesse satub. Grizettide hulgas pani imestama Maire Saar – hämmastav igihaljas püsimise võime, ainus naisterahvas, kes peale 20 aastast pausi on ikka veel grizetiks kõlbeline. Liikumise poolest oli tehtud muidugi suur töö, liikumine oli päris hea, aga kõik muu jättis väga soovida, nii särtsu kui diktsiooni poolest. Ja teised „daamid“ - eesotsas Valentina Kremeniga, jälle mingi lehmakari. Kremen häiris veel oma täiesti mööda diktsiooniga, kus rõhud olid nii valesti asetatud, et see ei olnud enam isegi mitte naljakas. Õhtu päästis Njegus Margus Jaanovitsi kehastuses. See oli tõesti naljakas karakter, juba oma soengu poolest, laubale tõstetud kuketukaga. Näitleja hoidis kogu aeg käsi kehast eemal, nimetissõrmed välja sirutatud. Njegusel on juba tekstiliselt palju naljakat, nüüd olid juurde toodud veel kaasaegsed paralleelid nagu poliitika ja seadused. Väga hea oli koht peale ühte aariat, kui inimesed hakkasid laulu ära esitanud paarile plaksutama, lavale tuli Njegus ja kummardas selle peale. Selliseid häid sähvatusi oli terve etenduse jooksul, teised oleksid võinud samamoodi improvisantse sarmiga oma rollidele läheneda, mitte päheõpitud teksti monotoonselt ja totra näitlemise abil esile kanda. Jaanovits on selle rolli eest ära teeninud teatri aastapreemia ühe lavastuse elustamise eest kui ainus näitleja, kes laval näitles.