Armastuse pantvangid

Natalja Demtšik „Armastuse pantvangid“, lavastaja Gennadi Šapošnikov, Russart Kuna me Tartus Štšerbakovi vaatama ei jõudnud, tuli sõita teda Jõhvi vaatama. Hea, et vähemalt oli selline võimalus, et Štšerbakovi vabatrupp mängis oma etendust Eestis 2 korda. Kõigepealt Jõhvist, endiselt: see ei ole linn, see ei ole Eesti. Kõik, kes te nõukaaega taga igatsete või arvate, et siis oli parem elu kui Eesti Vabariigis, palun, olete teretulnud Jõhvisse! Täielik nostalgialaks kindlustatud! Nõrganärvilistele ja eriti pepsidele, nagu mina, ei soovita! Poed suletakse kell 16, söögikohti ei ole, kui lõpuks leiad ühe kohviku Kontserdimajas, siis on selle laudlina ära pläkerdatud. Tahtsin just hakata kiitma Jõhvi Kontserdimaja, et see on ikkagi mugavam kui teised etendusasutused, vähemalt ruumi on siin piisavalt, aga peale vetsukülastust langesid punktid – pooltel kabiinidel olid eest ära rebitud ukselukud. Ei tea, kas see on külastajate töö, viisid omale koju vetsulukuks? „Kesklinn“ on täis ehitatud kaubanduskeskuiseid, sellised meie magalarajoonide suurpoodide moodi karpmoodustised, müüakse odavat kaupa, paljutki sellist, mida Eestist ei leia, nii et lõbu kui palju, elu on odav, järjekordi pole, aga sortiment on ka väga piiratud. Sellest rääkimata, et pole ühtegi söögikohta. Peetri Pizza küll oli kesklinnas, aga seal oleks tulnud tund aega oodata, ühtegi teist toidukohta nad soovitada ei osanud. Ilmselt sellepärast, et neid terves linnas ei olegi, üle tee kaubanduskeskuses oli küll midagi kohviku moodi, aga ülla-ülla, suletud! Kui olime juba kannatuse kaotanud, küsis mees ühelt umbkeelselt teenindajalt, kes meid taas kuhugi juhatada ei osanud: „Te ikka teate, et meil on 20 aastat Eesti Vabariiki olnud?“ Kuigi müüja sellest küsimusest aru ei saanud, usun ma, et ta teab seda väga hästi. Muidu oleks ta juba ammu isakese Putini kaitsva tiiva alla põgenenud, kui Eesti Vabariik ei meeldiks. Aga teeninduskultuuri ega asutusi pole. On nende arvates toimiv „linn“, kõik on korras, kõike on külluses, kõik on odav. Teen oma töö ära ja lähen koju. Kuigi ega see sõit ennast teatri poolest ka ära tasunud – sai vaadata 2 tundi labaseid nalju ja plakatlikku etlemist. Need plakatlikud etteasted olid minu jaoks suisa häirivad, kuigi ülejäänud publik oli nendest vaimustuses ja plaksutas muusika taktis kaasa, kui keegi süžeeväliselt tantsulkat alustas või eeslava keskele tuli käe tõstis ja siis midagi ajuvabalt tähtsat ütles. Nagu midagi sellist, et vene naised on head selle poolest, et neil on lai hing, vihjega paksule naistegelasele ja tema üüratule rinnapartiile. See paks tegelane ütles küll ühe näidendi vaimukama fraasi, mida kõigil paksudel enese õigustuseks korrata soovitan, kui enam muid õigustusi pole: „Parem lainetes loksuda, kui vastu kaljusid taguda“. Iseenesest oli võetud vahva motiiv: saavad kokku hiljuti lesestunud mees ja naine, mees armub esimesest silmapilgust, „noored“ räägivad juba pulmadest, kui sekkuvad nende kadunukesed, kes on samuti teispoolsuses paari heitnud. Mida sellisest süžeest kõik välja mõelda saaks! Kui palju müstikat, peaaegu nagu „Üleannetu vaim“. Kasvõi teispoolsusest ilmuvate tegelaste ilmumise oleks võinud müstiliselt lahendada, teater pakub selleks ju tehnilisi võimalusi küll ja veel – suits, välgud, paugud, maa alt väljailmumine või taevast langemine. Siin aga ei midagi sellist, kadunukesed tulevad lihtsalt lavale, nagu tavalised tegelased. Alles nende jutust saab aru, et nad on tegelikult surnud. Seega alles oli jäetud kõige labasem, mis sellise motiivi juures olla võib, ja põhiteema käis seksistlike naljade ning viinaviskamise üle. Svetlana Toma nägi võrratu välja, ta vist juba 70le lähenev mutike, aga figuur on nagu tütarlapsel, meik ka peal, üle 40 eriti ei pakukski. Kuigi paks vanamoor nimetas teda hernehirmutiseks, aga see on ikka nii olnud, et kadedus paneb kiruma.