Une

Birute Mar „Une“, lavastaja Birute Mar, Leedu Riiklik Draamateater Ei teagi nüüd, kas murdsin draamafestivalile väljakuulutatud boikotti. Otseselt Eesti teatrifestivalil ma ju ei käinud, ei tahtnud hingata ka ühte õhku selliseid nõmelavastusi nagu „Õitseng“ ja „Iphigineia Aulises“ sisaldava üritusega. Küll aga ei suutnud ma ennast eemal hoida Balti Teatrifestivalist, kuigi eesti läbi aegade õudseim lavastus- publikupiin „Õitseng“ oli just selle programmis. Samas mõtlesin, et lihtsam on ikka mõneks päevaks Tartusse sõita, kui pärast neid lavastusi Lätti-Leetu vaatama minna. Oleks siis teadnud, et kogu Balti programmi on valitud „Õitsengu“ sugused õudused, siis oleks ikka parem olnud ka Tartust eemale hoida, kui nende lavastuste pärast veel naaberriikide külastuse oleks ette võtnud, oleksin vist vihast roheliseks läinud. Vähemalt esimene programmis nähtud lavastus ei jäänud igavuse poolest „Õitsengule“ sugugi alla. Juba enne etendust, kui näidati mingeid vanaaegseid pildikesi, hakkas igav. Veel igavamaks läks, kui tädi näitlejanna lavale tuli. Ja juras poolteist tundi oma teksti. Haigutus haigutuse otsa. Kuigi mulle oleks idee poolest see naine ja tema elu meeldima pidanud, sest temaga oli lihtne samastuda. Aga kuna ta oli nii iidsest ajast, kuskilt eelmise sajandi algusest, ümmarguselt siis sada aastat tagasi, kõik oli nii arhailine ja olude poolest võõras, siis oli ikka jube igav. Glamuuri ei olnud. Tädi ise kujutas muidugi ette, et ta on jube glamuurne, kiitis ennast, et osavate näppudega ja kõik riided oma tehtud, aga välja nägi nagu hernehirmutis. Sellised kulunud riided, ajaliselt vist vastasid stiilile, aga igast tema rakust kumas läbi vaesus, nii et ta ei vastanud üldse oma olekule ega tekstile, kui rääkis, kui priiskavat elu ta Pariisis elab. Eriti võigas oli hõberebase korjus, kanda surnud looma enda ümber! Tekst oli igav, kuigi tädi oli plastiliselt paindlik, viskas spagaati ja tõstis jalga üle pea. Mingid sellised naljad a la: naised, kui tahate mehel palavikku alla võtta, siis peab mees oma naise pissi jooma. Ha-ha-ha. Mõtlesin, et see näidend oleks Monomaffiale sobinud, sealse taseme juures oleks Birute Mari tase kohe silma hakanud, aga nüüd tundus see nii kistud ja igav. Lugesin sünopsist ja muigasin, et see on nagu balleti kirjeldus. Sünopsis oli lootustandvalt jagatud kaheks, nii et ootasin vaheaega, aga kui lugu oli juba sealmaal, mida ma mäletasin olevat sünopsise teises osas, ohkasin kannatajalikult ja seadsin ennast selleks valmis, et tuleb kogu see jama lõpuni vaadata. Une Baye-Babickaite oli leedu pagulasnäitleja. Näidendis esitab näitlejanna teise näitlejanna päevikukatkeid ja tegemist on perioodiga, kui Une elas Pariisis. Elas seal oma jutu järgi päris head elu, Vytautas väga armastas teda ja oli valmis maksma kinni kõik, mille peale Une näpuga näitab. Samas visuaalselt seda juttu ei kinnitatud, et tegemist oleks olnud luksusliku või hea eluga, kõik asjad ja riided laval oli väga kulunud ja viitasid ilmsetele vaesuse tunnustele. Nii et ei tea, kas oli tegemist lihtsalt vaese teatriga, et ei saadud lubad endale korralikke rekvisiite või liialdas Une oma päevikutes hea elu kohta. Une suudab endale palgata isegi isikliku lavastaja, käia Londonis (selle aja kohta eriti luksuslikul viisil – lennukiga) omale lavapartnerit valimas, korraldada Londonis sobiva partneri leidmiseks casting, üürida Pariisis kallis stuudio prooviperioodiks ja tuua see näidend lavale. Une korraldab teatrirevolutsiooni, kirjutab manifesti, mille põhiline sisu on see, et tuleb maksta. Eks ta ole selge jah, ilma rahata ei liigu siin ilmas miski – liikmed maksavad natuke, toetajad suuremad summad. Siis saab teha tõelist kunsti. Mis kunsti see Une ise nii väga teha tahtis, sellest ma aru ei saanudki. Nii palju, kui ma aru sain, siis see lavastus, mille ta palkas enda jaoks lavastama kalli ja tunnustatud vene lavastaja Komissarževski, aga materjaliks valib mingi labase komöödia, kus ainus suur revolutsiooniline muudatus tema poolt on see, kuidas laval lehvikut hoida. Pärast etendust teda kiidetakse, koguni nii hästi, et ta suutis nii suure hulga teksti pähe õppida. Noh selline minulik rantjee-elu, hommikul trenn, päeval huviringid või niisama passimine, elu üle järele mõtlemine ja vaatlemine, lugemine, filmide vaatamine ja teater. Kui tahaks, palkaks ka omale lavastaja ja mängiks oma tuttavatele Nokias midagi. Aga noh mul pole sellist esinemise ambitsiooni ega vajadust, Unel oli. Lõpuks läks ta Leetu tagasi, sealt saadeti ta rongiga Siberisse, kus tema kallis Vytautas ära suri ja oli hästi traagiline finaal.