Islandi kell

H.Laxness-B.Erlingsson „Islandi kell“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Must lagi on meie toal. Ikka maru masendav kujundus oli, ei saa isegi öelda lavakujundus, sest üle saali, esimese rõdu alla oli tõmmatud must riie ja rõduääred samuti musta kangaga kaetud. Ei tea, miks seda islandlaste musta saatust nii näpuga näitavalt rõhutama pidi, nagu laval toimuvast ei saaks aru, kuidas üks rahvas rõhutud on ja kuidas ta kannatab. Islandi kell raiuti kellanööri küljest ära juba näidendi avastseenis, edasi paaril korral mainiti Islandi kella kui sümbolit, aga rohkem selles loos küll midagi Islandi kellaga seotut ei olnud. Vaja aja epopöa, eesti kirjanduses nii tumedast vajaajast midagi vastu panna pole, aga Tammsaare suurteose mõõdu annab küll välja. Lugu iseenesest sellest, kuidas üks armastajapaar ei suuda teineteisele truu olla. Selle kohta on nii palju lugusid kirjutatud, kuidas tõelise armastuse puhul ei loe mingi lahusolek, ei loe see, kui kaua peab kedagi ootama või kui kaugel teineteisest ollakse, vaid ikka oodatakse ja armastatakse ja lõpuks vanuritena ka kokku saadakse, et siis õhata: terve elu ootamist tasus ära. Islandi paar nii tugevad isiksused ei olnud, kihluvad, lähevad lahku ja peagi on mehel teine naine. Mehe motiividest võis veel aru saada, ta kogub rariteetseid islandi ürikuid, mille väljaostmiseks ja otsimiseks tal raha vaja on, sellepärast ta rikka lesega abiellubki. Aga naine abiellub lihtsalt trotsist mingi pudulojusega, kuidas seal kavalehel oligi öeldud: kui ei saa parimat, siis võtan halvima. No ikka üksi oleks pidanud jääma ja oma kallimat ootama, mis siis, et teine on abielus ja ei kavatsegi tema juurde tagasi tulla, ikka peab ootama ja ennast temale hoidma, siis on tõeline armastus. Siis oli seal veel ühe talupoja liin, keda kogu aeg võllast päästa üritati. Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et ühest vaatusest mulle aitab, aga siis hakkasin teksti kuulama ja avastasin, et tegemist on tõeliselt hea tekstiga. Sellise ülepaisutatult kirjandusliku tekstiga, nagu tegelikult ei räägita. Ei olnud mingi tavaline dialoog vormis: „A...eee... mis sa passid siin?“ „Mina vä?“ Ja ei olnud ka tavaline kirjanduslik kõnekeel, vaid pikad viierealised laused, mida näitlejad püüdlikult esile tõid ja loomuliku kõnena kõlada lasta üritasid, kuigi ikka oli kõik hästi pingutatud. Ei tea, võib-olla vanasti Islandil räägiti niimoodi, igal juhul tavakõnena need jutud ei mõjunud. Keele poolest see meeldis mulle väga, kuigi sisu oli jama, vahepeal löödi kellelgi esihambad välja, aga sedagi kanti endasi tekstiga, mitte ei näidatud kaklust. Ja siis oli sisse põimitud mingeid absurdimaigulisi stseene. Need armastajad, kui nad veel paar on, satuvad siis selle kolmanda peategelasest talupoja hurtsikusse, mees saab sealt mõned räbalaks kulunud nahkadele kirjutatud käsikirjad ja tema armastatu hakkab peale seda ennast kuskil tagalava orvades keerutama. Lihtsalt tõstab käed üles ja keerutab. Täiesti seosetult ja põhjendamatutl, aga nii on. Lavakujundus oli ka huvitav, ainult see oleks võinud valguse poolest eredam olla, muidu läks kogu see ilu pooleldi kaotsi. Lavale oli tekitatud koloss, mida pöördlaval ringi pöörati, ühe nurga alt oli see võlvkäiguga sein, kus alguses Islandi kell rippus, hiljem on sama koht vangikong, kuhu talupoeg on aheldatud, veel hiljem tuba koos voodiga, siis ruum kirjutuslauaga jne. Teise nurga alt on sama moodustis müür või osa müürist, lihtsalt Islandi maastik või Kopenhaageni linnatänav. Ristuvate seinte eri tahkudele jäävate pulkade abil oli ühte sisenurka trepp ka moodustatud. Tegelased jäidki minu jaoks identifitseeritavaks rohkem neid kehastanud näitlejate järgi, kuigi mõnes stseenis oli pilt nii tume ja tegelane veel seljas olevate vattide ja looride või kapuutsiga varjatud, et ei saanud nii ka aru, kes see on, ainult hääle järgi võis aimata, et see on see näitleja, aga kes see tegelane võis olla... jumal seda teab. Kavalehelt võiks ju maha kirjutada kõik need pikad ja keerulised nimed, aga mis tähtsust sel on, keegi neid Islandi saaga tegelesi niikuinii ei tea. Nii et selline teksti kuulamise mõttes, hägused pildid ka juurde, oli täitsa normaalne ja talutav.