Vanaisa

Bjarn Haukur Thorsson „Vanaisa“, lavastaja Karl Kermes, Monoteater Kõigist Monoteatri lavastustest meeldis see mulle kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et oli teemalt kõige südamelähedasem, vanaisade ja vanaemadega on lastel ikka selline armas side. Ja see lugu või karakter, keda Uuspõld sel korral kehastas, tuletas väga ka minu vanaisa meelde. Kuigi paljusid asju ei mäleta, oli hea ette kujutada, et just nii need meie peres ja minuga toimusid. Ja eriti neid asju, mida ei saagi mäletada, sest mind polnud olemas, kuidas vanaisa-vanaema võtsid vastu teate sellest, et nad saavad vanavanemateks. Muidu üleekspluateeritud Viagra teema mõjus siin hästi armsalt ja ajas tõesti naerma. Mul tuli kohe meelde, kuidas ükskord apteegis minu ees üks mees Viagrat ostis, ma vist lugesin pakendikarpidel, mis rohi see on ja jäin teda põrnitsema, et misasja, sellist asja ostab või? Täiesti uskumatu, noor mees oli, nii 30ndates. Ja samas ajas ka naerma, nii et ma tema taga seistes naerda puksusin ja mehel kindlasti väga ebamugav olla oli. Aga noh mis ta ostab siis sellist naljakat asja. Vanaisal oli lava peal olemas täiskomplekt igasuguseid asju: golfikeppide komplekt, lahtikäivad toolid ja laud, trummikomplekt, nii et ei olnud ainult puhtalt jutustamine ja oma kehaga näitlikustamine, vaid ka asjade abil mängimine. Ja kasutati, nagu Monoteatri lavastustes ikka, videot. Väga naljakas oli, kuidas laps laulis lõpus „Papa Carlo laulu“: Sina jõuad kaugemale, aga minust saab nüüd muld... Muidugi vaatasin ma selle toreda tüki lõpuni, kuigi vahepeal sai natuke igavust ka tunda, aga see ei tapnud.