Nõks

Ann Jellicoe „Nõks“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater Ilge jama oli. Kohe esimestest hetkedest peale hakkasin igavlema ja ootama, et oleks juba vaheaeg ja saaks ära minna. Aga seda andis ikka oodata. Kartsin juba, et nad ei teegi vaheaega, et ma pean kogu selle jama lõpuni vaatama, esimene vaatus kestis peaaegu 2 tundi, nii et olin selleks täitsa valmis, et kohe tuleb lõpuaplaus ja see jubedus on läbi. Aga tuli ikkagi vaheaeg, mis andis võimaluse ära minna peale seda jubedalt pikka piinlemist. Olin juba mitu korda stseenivahetuse ajal valmis, et nüüd tõusen püsti ja lähen ära, et on natuke pimedam ja näitlejaid ka laval pole, siis nad vast ei solvu. Aga samas jäin kohale, et äkki nüüd algab vaheaeg, siis ma mõjun kuidagi eriti narrilt, et nii kiire on kohvikusse pääsemisega, et stseen pole veel korralikult lõppenudki, aga tema juba jookseb välja. Loomulikult lootsin iga stseeni vahetamise ajal, et nüüd tuleb vaheaeg ja ohkisin valusti, kui asi edasi läks. No täiesti mõttetu on niimoodi publikut piinata, tehke ometi normaalsete aegadega vaheaeg, et inimesed saaksid ära minna, kui nad tahavad. Et siis esimene vaatus võiks olla lühem, selle jama puhul oleks piisanud poolest tunnist, siis need, kellele meeldis, oleksid saanud teist ja kolmandatki vaatust veel mitu tundi nautida. Ja need, kellele ei meeldinud, väheste piinadega pääsenud. Nagu sünopsis ütles – 3 meest võitlevad ühe tüdruku tähelepanu pärast. Kiita tuleb Alo Kõrvet, kes suutis esile manada tõelise perverdi, kohe tõeliselt vastik oli seda kuju vaadata, ma ei oleks suutnud sellise „mehega“ sekunditki rääkida, nii et päris imekspandav, et tal õnnestus naisi rajalt maha rääkida. Tema meetodid olid äärmiselt vastikud, sellised pealetungivalt nilbed, et vaata mulle otsa, tuleb lähemale, mida sa vaatad seal aknast välja, vaata mulle otsa! Mida sa naerad?! Minu üle naerad või?! Õuuudne. 2 ülejäänud meest olid mingid mõttetud mehed, vennad, kes putitavad üles lagunenud maja, millest üks vend ruume välja üürib. Üürnik siis on Kõrve kehastatud tegelane, kelle hirmuvalitsemise all vanem vend elab. Noorem Tõnn Lambi kehastuses on natuke süüdimatu päikesepoiss, kes kõike üleoleva pessimismiga võtab, aga vanemat venda Mart Toome mängus ta kammitsatest välja tuua ei suuda. Toome kadestab Kõrve tegelast, et sellel on nii palju naisi, tahab Kõrvelt õppida, kuidas naisi rajalt maha võtta ja need stseenid, kus Kõrve oma oskusi demonstreeris või muidu esines, olid ikka pärisi piinlikud. Kõik oli nii igavalt piinlik, et pani piinlema. Kuigi karakterid olid hästi välja mängitud, siis igav oli ikkagi, sest lugu ise oli hullult jama. Ka Külli Teetamm suutis väga hästi 17-aastast neiut kehastada, moonutades häält lapsikult labiilseks kiunumiseks, olles ise kujutatavast karakterist 20 aastat vanem. See oli täiuslik karakter, aga ma ei saa öelda, et ma väga rahul olin, et selle suutsin ära vaadata, kõik see muu piinlemine, mis sinna juurde käis – tüdruk ilmub lavale alles nii tund aega peale tegevuse algust ja siis tuleb veel peaaegu tund aega piinelda, enne kui saalist välja saab, ei tasunud ikka ära. Kuna aga sisuliselt midagi ei toimunud, mingit arengut polnud (ei tea, võib-olla teises vaatuses oli mingi hull areng ja tulid välja meeletud puändid, aga minugi poolest, jääb minu poolt teadmata), lollitati niisama ja rebiti haigeid kildusid, dialoog oli ajuvaba, siis oleks piisanud selle kõige presenteerimisest nii 10 minuti jooksul, mitte sellega 2 tundi inimesi piinata. Isegi 10 minutit seina värvimist ja raudvoodi lagunenud osadega mängimisest oleks liiast olnud, mul oli tõesti kohe esimesest minutist peale igav.