Scapini kelmused

J.B.Moliere „Scapini kelmused“, lavastaja Elmo Nüganen, XXV lend Väga vahva oli, kui oleks normaalsetes tingimustes ka olla saanud. Õnneks päikest eriti polnud, aga külmetama pidi ja ebamugav oli istuda. Lisaks veel vaadata, kuidas vaesed tudengid porilombis kümblevad, ise näost külma pärast sinised. Ikka päris karm värk. Muidu sai kõvasti nalja, millegipärast ajas kõik naerma, Nüganen ikka oskab sellise hea huumori ja mängulisusega läheneda, et on liikumist ja lollitamist, aga see kõik tundub nii õigel kohal ja ei häiri ülemängituse poolest. Iseenesest loll lugu tühiste dialoogidega, meenutas natuke Kaval-Antsu vingerpusse Vanapaganaga, aga nii huvitav ja naljakas oli vaadata, et mis ta nüüd välja mõtleb ja kuidas selle või tolle tegelase ümber sõrme keerab ja kuidas see vaidlus neil kulgeb. Jalas kanti vahvaid variante crocsidest, suurte lehvidega ilustatuid. Tegevus toimus tõesti igal pool, akendel ja katustel, lava kõrgemal osal, porilombis, selle ümber, treppidel ja muudel erinevatel tasapindadel. Nagu Boriss Tuch kirjutas, et sellist luksust saab endale lubada ainult lavastaja, kelle trupis on kaksikud: mees ärkab hommikul üles, seisab 5. korruse tasandil avatud uksel ja valab sealt alla öösel kogunenud fekaalid, hetke pärast on aga sama mees, 5 korrust all pool ukse ja tormab sealt lavategevusse.