Manon Lescaut

Giacomo Puccini „Manon Lescaut“, lavastaja Andrejs Žagars, Estonia Täitsa hämmastav, need asjad, mida ma Žagarsi lavastuses Läti Rahvusooperis näinud olen, on olnud väga omapärased ja huvitavad. Ja tuleb siia meie jobudega tegema, siis selline jama, et anna otsad. Ei anna neist midagi välja pigistada isegi hiilgava lavastaja käe all. Aga eks nende „järgedega“ olegi nii, et esimene tundub kõige vingem. Esimene versioon „Manonist“ oli minu jaoks Massenet' Vanemuises ja see jättis ikka kustumatu mälestuse, hiljem ballett Estonias ja nüüd Puccini variant on nagu esimese haledad varjud. Nagu Estonias ikka, mängis orkester kõigist üle, mõne solisti puhul võis seda, et ta laulab, aimata ainult selle järgi, et tal suu liikus, siis vahepeal parematel hetkedel, ilmselt orkestri jaoks pianos mängimise ajal, oli lauljat natuke kuulda ka. Kuigi Žagars oli toonud kaasa vinge kunstniku ja veel vingema kostüümikunstniku, olid meie mannetud lauljad ikka kogu selle virvarri keskel nagu õnnetuse hunnikud. Eriti häirib see, kui nad vahivad lava külgedele paigutatud ekraane, kust on dirigenti näha. Mees laulab „kaunile“ (tegelikult paksule) naisele armastusest ja ise vahib temast mööda. Tegelikult päris loogiline, selline ooperi tinglikkus, kõik on seal kunstlik, mitte miski pole päris. Peab uskuma, et keegi armastab ülekaalulist tädi, aga tegelikult ta ei armasta, ainult laulab sellest, sest ei suuda seda tädi isegi pikemalt vaadata, vaatab temast kogu aeg mööda. Kostüüme oli õnneks päris huvitav vaadata, palju värve ja suur kostüümipillerkaar pakkus tõelist silmailu, nii et mõne koledama keha kauni kleidi sees võis tähelepanuta jätta ja oma tähelepanu ainult kleidi lõikele, detailidele, aksessuaaridele ning värvidele pühendada. Seekord oli selline lugu Manonist, et Manon, nagu ikka saabub oma venna juurde kuhugi kuurortlinna, seal armub temasse rikas vanamees ja kavatseb Manoni röövida. Aga enne vanameest jõuab Manoni armuda ka üks noorem mees. See, et mingisse koledasse Manoni nii massiliselt armuti jäi mulle jälle arusaamatuks, seal ümberringi liikus palju kaunemaid naisi, loogiline oleks olnud, et neisse armutakse. Vanamees kavatseb Manoni röövida. Kavalehe ja laval toimunud tegevust subtiitrite järgi jälgides jäi edasine arusaamatuks, noorem armunud mees nagu hoiatas Manoni, et ta on ohus ja väljendas talle oma tundeid, aga järgmises stseenis peale vaheaega on Manon ikkagi vana mehega. Siis tuleb jälle noorem mees, keelitab Manoni põgenema, vanamees satub neile peale, Manon vigastab kähmluses vanameest – verd pritsib! ja „noored“ põgenevad. Edasi on Manon nagu ikka natuke aega vangis. Seekord on tegevus toodud 1960ndate Prantsusmaale, toimuvad üliõpilasrahutused ja Manoni kaasvangid ei ole mitte prostituudid, vaid rahutustes osalenud üliõpilased. Toimub hästi pikk stseen, kus üks vangivalvur kutsub naised nimepidi ette, nad jalutavad taradega eraldatud alast läbi, teisel pool on rahvas neid vaatama kogunenud. Sellest stseenis sai väljahõigatavate naiste nimedest aru ainult tiitreid lugedes, kui ma oleksin olnud seal üks naine, kes peab oma nime kuuldes lavale sammuma, siis ma poleks küll aru saanud, millal minu kord on. S.t. eks neil ole see seal ajaliselt paika pandud, et eelmine naine on selles punktis, kui järgmine tulema hakkab, aga ma räägin seda selleks, et kuulmise järgi oli see stseen taas võimatu, lauljat polnud üldse kuulda. Eks seal oli see värk ka, et laulsid korraga mitu solisti oma erinevate teemadega, pluss koor ja orkester, aga noh... milleks üldse laulda, kui sind niikuinii kuulda pole. Sama hästi võib kõvasti ja valesti laulda, see muusika on ju ka selline, et ainult muusikateadlased suudavad kindlaks teha, kas keegi pooltooniga eksis või puhtalt laulis. Naised sammuvad rivis, aga seal rivis tundub olevat ka oma hierarhia. Näiteks vist kõige esimene naine tormab koha teisel pool tara ühe massis seisva noormehe juurde ja jääb kuni stseeni lõpuni tema embusesse, millel valvurid toimuda lasevad, samas kui järgmiseid naisi, kes kedagi kallistama tormavad, selles tegevuses takstatakse, või kui kellelgi õnnestubki oma lähedasega füüsiline kontakt saavutada, kistakse nad jälle lahku. Teiseks erandiks on siin Manon ja tema noor armsam, ka nemad võivad terve stseeni emmelda, koguni mitte üks ühel pool tara ja teine teisel pool, vaid selles läbikäigus, kust naiste spaleer läheb. Seal stseenis on ilmne vastuolu lauldava vahel, kui kostub koori repliik: „Kui ilus Manon!“ ja kaltsudes ebaesteetiline ja üldse mitte ilus Manon on oma armsamaga, kuid polegi isegi tema jaoks nii ilus, et mees talle pikemalt otsa suudaks vaadata (ikka peab kogu aeg jälgima monitorist dirigenti). Viimane stseen, mis on olnud kord laeval kord kuskil soos või ma ei tea kus, oli seekord kõrbes, allakukkunud aeroplaani kõrval. Vist oli mingi kalts, mis tähistas langevarju ka seal, sellega sai mees oma surnud „iluduse“ kinni katta, nii et ta teda enam lõpuks nägema ei pidanud. Visuaalselt tuletas see stseen mulle meelde teist õudust kuubis, idioodist „Väikest printsi“ koos hullunud lenduriga. Noh ja siis lõpuks suri see Manon ära, oli jälle mingi Asszonyi intervjuust meenuv pikk suremise stseen: „Sure juba lõpuks ära, kurat võtaks!“. Oli ka viimane aeg ära surra, täitsa ära olid oma ulgumisega tüüdanud, kui seda vähegi orkestri taustal kuulda oli.