Mees La Manchast

D.Wasserman, M.Leigh „Mees La Manchast“, lavastaja Neeme Kuningas, Estonia Mina olen ju „La Mancha“ peal üles kasvanud. Õnnelikud tudengiaastad Tartus sattusid just selle aja peale, kui seal mängiti Tommingase vapustavat „La Manchat“ ja loomulikult olime me igal etendusel kohal. Kui siis peale ülikooli taas kodulinna sai suundutud, võtsime vähemalt kord kuus ikka Tartu tee jalge ette, et taas „La Manchat“ nautida. Kuni see siis kadus... Oi, ma nutsin viimasel etendusel! Ja ootasin, et seda uuesti lavastatakse. Aga uus pole ikkagi see, vana Vanemuise lavastuse võiks taaselustada, see oleks palju etem kui kõik need praegused õhku täispuhutud tobedad muusikalid. Ja uus pole see, pole see! Tundsin nii väga puudust kõigist nendest nüanssidest, millega ma Vanemuise lavastuses harjunud olen, kuni ühe kooriartisti (vist oli tema nimi Aile) spontaanse hüüatuseni „Mängida! Mängida!“ välja, kui ta don Quijana ettepanekule, et ta peab oma kaitsekõne ebatraditsioonilises vormis – mängib neile ühe loo ja kutsub kõiki vange selles kaasa mängima. Vanemuises oli veel suur pluss see, et kandvamaid rolle mängisid draamanäitlejad, nii et rollid mõjusid tõeliselt usutavalt ja sügavalt. Nüüd olid lauljad pandud taidlema ja see nägi jälle selline odav näitemäng välja, nagu see ikka on, kui nad oma laulmiseks koolitatud häälega sõnalisel tasemel sügavat sisu hakkavad looma. Ja koori ka polnud, nii et võimsusest jäi väga kõvasti puudu. Vanemuises tõi see alati härdumuspisarad silma, kui suur võimas mass, kauni kõla ja huvitavate akordidega koor etenduse lõpus „Tõotuse laulu“ laulis. Nii võimas! Nagu ka Sambrino kuldset kiivrit, lauldi suure massiga ja see tegi habemeajamisvahu kausi rüütlile pähe asetamise kohe eriliselt pidulikuks. Kui Sambrino laul kõlas, siis ma ootasin, et nüüd algab vaheaeg, ütlesin juba kodakondsetele ka ära, et nüüd tuleb vaheaeg, aga Estonia variandis oli isegi vaheaeg teise kohta pandud. Nii et etendus läks edasi ja lapsed naersid minu üle, et ma ei tea asjast midagi. Oli küll tore jälle kõiki neid ilusaid laule kuulda, aga nostalgiavajadust on siiani rahuldanud väga hea plaat tõeliste superstaaride, nagu Jose Carreras jne. esituses, küll laulud inglise keeles ja ilma pildita, aga vähemalt midagigi. Nüüd lauldi sama hästi kui inglise keeles, sest tekst oli hoopis teine. Ma üritasin küll mõttes oma sõnadega kaasa laulda, nii palju kui Vanemuise lavastusest meeles oli, ja meeles oli loomulikult suurem osa, vaid mõned katked olid nagu peoga pühitud. Aga see teiste sõnadega laulmine häiris nii meeletult, et oli kogu aeg tahtmine karjuda: „Kuule, ole nii hea ja laula õigete sõnadega!“ Imestasin, et kui orkestri asemel on Estonia lavaaugus bigbänd, siis on isegi lauljaid kuulda, ja väga hästi kuulda. Aga siis sain aru, et lauljatel on põsemikrofonid, sellepärast oli neid lõpuks ometi hästi kuulda. Nii et pole midagi teha – pangu ooperisse ka mikrofonid külge, siis saab kuulda, kes, kuidas ja kui palju kantileeni teeb. Vangid kandsid naljakaid hullukostüüme – pikad suurte triipudega ürbid, pikkadel varrukatel käelaba kõrgusel avaus, et käsi liigutada saaks. Üldse olid kõik kostüümid Lauchilikult naljakad, aga samas sobisid ka sellesse unenäomängu, näe und, ilmsi võimatut und! Don Quijote hobune ja Sancho eesel nägid välja nagu malendid. Sanchol oli rinna peal suur liiklusmärk – keelumärk. No igasugu detaile oli, päris vahvad ja andekad. Ei saa muidugi öelda, et halb lavastus oli, väga hea oli, kõik oli viimase peal, lihtsalt mul on Vanemuise lavastus nii kõvasti meeles ja hinges, et peale seda tundub ka kõige professionaalsemal tasemel esitus odava matkimisena. Rohelist ei olnud.