Raudmees

Ivar Põllu „Raudmees. Odysseuse eksirännakud“, lavastaja Robert Annus, Tartu Uus Teater Ei saa öelda, et üle ootuste hea lavastus, aga siiski parem kui ma arvasin. Suutsin selle isegi lõpuni vaadata, mis siis, et see kestis üle kolme tunni ja pidi olema väljaspool traditsioonilist teatrimaja. „Ird, K.le“ ei saa see ka lähedale, minu silmis vist sellepärast, et persoon, kellest lugu räägib, ei ole minu jaoks nii huvitav, nagu oli Kaarel Ird. Aga omamoodi huvitavaid momente oli palju, nalja sai ka, ainult lõpus umbes pool tundi kestnud rokk-kontsert oli tõesti liiast. Kogu seda müra ja lollitamist nii pikalt taluda oli päris piinav, oleks piisanud paarist laulust sinna lõppu. Ootasin kogu etenduse, et millal siis kuulus „Valgus“ tuleb ja kui see lõpus tulema hakkas, siis ikka nii, et anna olla, oma 10 korda järjest erinevates versioonides. Kuna olen kergelt muutunud Juss Haasma fänniks, siis kannatasin selle jaburuse rahulikult ära, aga kui Grapsi oleks mänginud keegi teine, siis ei oleks vist küll viitsinud lõpuni vaadata. Esimeses vaatuses nägi kõik paremad kujud ära ka, eriti hea oli Maria Soomets erinevates rollides, Andres Aagi ja Buratiinona. Buratiino oli Ferdinand Veike assistent Nukuteatris, sellest perioodist, kui Graps Nukuteatris töötas, Buratiino oli isegi olulisem kui lavastaja Veike, kõik pidid tema sõna kuulama. Siis oli veel terve rida ootamatult ilmunud kuulsusi, Grapsi USA perioodist üllatasid indiaanionni ääres loitsevad vennad Urbid ja Elvis. Tore oli laval koos näha ka Malle ja Katrin Pärna. Palju möllu ja kära, aga ei midagi erilist.