Pulmad (Vahing)

Vaino Vahing „Pulmad“, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateater Kohe algusest tundus jube jama olevat. Mõtlesin veel, et mis mul viga on, et ma Vaino Vahingu näidendit vaatama tulin, tean ju küll, et see ei saa olla muud kui täielik jama. Aga Normeti nimi ikka julgustas, Ingo ju mingit jama ei tee. Mõned kohad olid isegi täitsa talutavad, kui veel vanakesed elasid ja isegi paar kohta võttis muigama, et päris vaimukas tekst, aga kui „noored“ omaette jäid ja oli aru saada, et terve tükk läheb edasi ainult nende kahega ja midagi huvitavat siin niikuinii ei juhtu, siis oli ikka täitsa jama seal istuda ja seda jama jälgida. Ja oodata, millal juba vaheaeg tuleb ja siit minema saab. Esimene stseen toimus 25. märtsil 1949, ema kartis, et neid tullakse ära viima, kokku olid pakitud hädavajalikud asjad, et kohe olla valmis minema. Aga nendest läheb see asi mööda, isa väidab, et ta on asja niimoodi korraldanud. Teises stseenis on ema peied ja kolmandas stseenis pulmad ja isa matused. Kogu aeg käib joomine ja imeliku jutu ajamine. Ei pakkunud see jutt midagi, et seda üle kümne minuti oleks kuulata viitsinud, aga pidin üle tunni aja seda mula ära kannatama.