Rahauputus

Michael Cooney „Rahauputus“, lavastaja Andrus Vaarik, Eesti Draamateater Üle ootuste naljakas etendus. Kunagi nooruses oli suur Cooney vaimustus, aga siis vajus see vaimustus kuidagi ära, võib-olla ei olnud lihtsalt õnnestunud lavastusi. Kui nüüd mingi aeg tagasi Vene Teatris taas Cooneyd nägin, siis olin jälle väga rahul, sest oli naljakas. Kuigi eesnimed on millegipärast erinevad, siiani on olnud Ray Cooney kirjutatud tükid, nüüd oli Michael Cooney. Kuigi nende tekstid ja naljad on väga sarnased, nagu ühte teemasse kogu aeg, situatsioonikoomika, maksupettused, segadused rahaga, valest uksest sisse minemine jne. Täna olin eriti rahul, päris kõvasti sai naerda. Ain Lutsepale sobis nii hästi koomiline roll. Ei olegi teda vist komöödias näinud, ta mängib ikka selliseid tõsiseid asju, suuri ja raskeid, aga minu meelest alati ebaõnnestunult. Tema natuke defektiga kõne ja ebaplastiline keha sobis aga otust maksuametnikuks suurepäraselt. Kogu tema mäng oli tohutult naljakas, kuidas ta erinevatesse situatsioonidesse sattus, erinevaid valesid vastu võttis, kuidas nendele reageeris. Kuidas ta ühte meest kurdiks hakkab pidama ja talle käte ja jalgadega oma sõnu näitlikustada üritab. Ja kuidas ta revideeritavas kodus, kuhu ta tegelikult tuli allkirja järele, hakkab pesumasinat parandama, ennast vahuga kokku määrib ja viskit täis kaanib. Kõik oli hästi naljakas, kuigi lõpp hakkas natuke tüütuks muutuma. Teine vaatus oligi magedam, aga ei saagi olla nii, et kogu aeg ainult üks suur naermine käib. Kuigi päris etenduse lõpp, kui lavale ilmus Ita Ever teise maksuametnikuna, oli kogu lavastuse tipp. Selles rollis oli ära tunda jälle vana head koomikut Everit, kuidas ta Malmsteni „lähenemiskatsetele“ reageerib ja segaduses on, et mis kohta ta on sattunud. Kõik näitlejad moodustasid ühtlaselt tugeva ansambli, toredat situatsioonikoomikat oli ja ei olnud seda tobedat ülemängimist ega ülepingutamist, mis tavaliselt selliste jantide etendamisele kaasneb. Üks kerge ja äärmiselt naljakas vaatamine, aitab suurepäraselt lõõgastuda ja unustada kõik, mis jääb teatrimaja seintest väljapoole. Lavakujundus oli väga stiilne – täismõõdus suur eluruum, mugava suure sohvaga ja ülejäänud peaaegu tühja ruumiga. Sellisele näidendile vajalike paljude ustega ja isegi lagi oli lava kohale tehtud. Etendust mängitakse juba peaaegu 10 aastat ja täissaalidele.