Romeo ja Julia Leedu RO

Sergei Prokofjev „Romeo ja Julia“, koreograaf Vladimir Vassiliev, Leedu Rahvusooper Päris omapärane lavastus mõne väga hea osatäitmisega, aga võimatult pikk, kõik kokku üle kolme tunni. Balleti jaoks ikka liiga palju. Kõige omapärasem oli siin lavaline paigutus. Orkester oli toodud lava peale, istus seljaga publiku poole, dirigent seevastu seisis näoga nii orkestri kui ka publiku poole. Tantsijate ruum oli väike ala eeslaval ja väike poodium dirigendi selja taga. Seal poodiumil toimuvat oli eriti hea vaadata, sest see oli kõrge tasapind ja mitte miski ei jäänud seal vaatamisel ette. Eeslaval toimuvat võis aga varjutada keegi eesistujatest. Alguses see natuke ehmatas, et kuidas siis nii, ikkagi ballett ja nii vähe tantsuruumi. Kuidas nad siin siis ringi jooksma ja keerutama ja hüppama hakkavad? Aga praktiliselt kohe harjusin sellise lavapaigutusega ja see tundus isegi loogiline, on ju „Romeo ja Julia“ intiimne lugu, seal polegi erilisi avarusi vaja, pigem oleksid need tegelased suurel tühjal laval hoopis haledamalt mõjunud. Nad oleksid tundunud kuidagi üksikud ja mahajäetud ja külmad, aga nii olid nad teineteisele võimalikult lähedal ja kogu aeg väikses ruumis. Kui tantsu vaadata ei viitsinud, sai vaadata orkestrit või dirigenti, nii et vaatamise mõttes oli ka väga hea, need 3 tundi läksid päris kiiresti. Õhtu nael oli Valerijus Fadejevase esitatud Mercutio. Vanem mees, aga väga heas vormis ja väga hea väljendusrikkusega. Tõi väga hästi esile Mercutio vembumehelikkuse, tema pideva naljatamise, trikitamise ja teiste ninapidi tõmbamise. Nimiosalised Anastasija Čumakova ja Nerijus Juška midagi erilist ei olnud, lõpus ei jõudnud enam ära oodata, et nad juba ära sureksid. Nagu Aile Asszonyi rääkis ettevalmistumisest rolliks „Maria Stuardas“, et muudkui laulab ja laulab ja kisab sinna vahele: no sure juba ära! Eriti häiris Julia pannkooginägu. Palju parema mulje jättis Julia ema – pikk tumedapäine sihvakas Olga Konošenko, kellest aimus primabalerinat. Järgmisel õhtul saigi teda „Red Giselle'i“ peaosas hiilgamas näha. Julia emana aga hämmastas, kuidas baleriin suudab terve õhtu tulla lavale, olla kõrk aristokraat ja nii suurgususelt kätega vehkida. Ega see esitus suuremat tehnikat ei eeldanudki, ainult Julia surmastseenis vallanduvad ema tunded ja ta teeb paar suuremat hüpet. Muidu käis kogu aeg ringi, võttis poose ja näitas kätega erinevates suundades. Kuulsat marssi suure orkestri esituses kuulata tõi kerged värinad ihule. Jälgisin tuubamängijat, see on vist ainus tuntud teos, kus on sees tuuba soolo.