Panso

Paavo Piik „Panso“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater Lootsin sellest lavastusest rohkemat, vist sellest kustumatult heast muljest, mille jättis „Voldemar“. Seal oli rohkem tegelasi ja kogu aeg toimus midagi huvitavat, oli palju naljakat ja traagilist korraga. „Panso“ jäi sellest kõvasti maha, kuigi Mait Malmsten Pansona oli väga tubli. Kandis isegi kõhupolsterdust, et ehtsam vananev Panso välja näha. Ka siin oli andekaid stseene, aga ruumi oli kuidagi liiga vähe. Tundus, et suur Panso ei mahu sellesse kitsukesse lavaruumi, mis talle ette nähtud on, ära. Teatrist filosofeerimine oli alguses küll huvitav, aga lõpuks hakkas ära tüütama. Õnneks lõppes lavastus minu viimase piiri peal, kui ma juba väga pikalt olin oodanud, et tehke nüüd vaheaeg. Aga tehti hoopis lõpp. Läbi kogu lavastuse esines Panso ehk ühe ja sama tegelaskujuna ainult Malmsten. Teised tegelased – Tiit Sukk, Raimo Pass ja Maria Avdjuško olid kord Panso õpilased, siis palatikaaslased ja õde või arst, Pass esitas paaris stseenis ka vana hirmsat Irdi. Üliõpilastega läbiviidud proovistseenid olid ka alguses huvitavad, aga lõpuks hakkasid needki tüütama, eriti etüüdidestseen, kus 3 tegelast lõputult Panso ettekarjutud esemeid- elajaid kehastama pidid.