Manon (ballett Estonia)

Jules Massenet „Manon“, koreograaf Kenneth MacMilla, lavastaja Karl Burnett, Estonia Tõeliselt ilus ballett, kuigi natuke liiga pikk. Esimese vaatuse ajal vaatasin, et mingi jama on, et need kujud üldse ei meeldi mulle, aga lõpuks hakkasid ikka meeldima ka. Kõige parem oli muidugi vaadata säravat Eve Andret, kellel oli teises vaatuses väga vahva duett Lescaut'ga, kus mees oli purjus ja tema armuke tal hädiselt kaelas rippus, päris palju koomilisi momente oli, nii et kogu saal naeris. Oli palju ilusaid kostüüme, eriti kordeballetil teises vaatuses, kus tegevus toimub Madame'i majas. Naistel olid seljas õhulised lühikesed kleidid, hästi mitmevärvilised. Üks naine oli riietatud barokk-parukas meheks ja jättis sellise mulje, et tema jaoks kostüümi ei jätkunud, siis ta pidi mingi teise kostüümi selga panema. Või juhtus tema kostüümiga vahetult enne etendust midagi, nii et tuli suvalistes riietes lavale. MacMillani tantsukeelest hakkas silma, et ta armastab väikese jalahargitusega tõsteid, et kui naistantsija üles tõstetakse, on tal alati jalad sirgelt välja sirutatud ja natuke harkis. Veel oli huvitav moment, kui Madame ronis laua peale ja mehed teda keerutasid, siis lasi Madame pikalt ettesirutatud jalal igas ilmakaares ringi käia, endal oli selline hästi rahulolev nägu ees. Sai päris ilusti ka tantsukeelest sellest Manoni loost aru, kuigi lõpp muutus natuke segaseks. Ei tulnudki meelde, milline oli raamatu lõpp, aga igal juhul balleti lõpp küll kuskil Lousiana soos ei toimunud. Kolmanda vaatuse viimases stseen oli nagu kummituste ilmumine, kui Manon eeslaval sureb ja teised tegelased lava keskelt läbi kalpsavad, kõik, kes selles balletis olnud on. Lapsed jäid ka väga rahule ja vaatasid pika balleti kannatlikult lõpuni, kuigi tütar mainis, et Tartus nähtud „Manoni“ ooper meeldis talle rohkem.