Othello

Giuseppe Verdi „Othello“, lavastaja Eimuntas Nekrošius, Leedu Rahvusooper Olin seda kindlasti enne lugenud, kes lavastaja on, aga saalis enne etendust kavalehte lapates oli see ikkagi meeldiv üllatus – tema kõrgeausus NEKROŠIUS! Nekrošius oligi suutnud küllalt igava ooperi vähemalt natukenegi huvitavamaks lavastada. Muidu on see selline Verdi igav ooper, kus on igav muusika, praktiliselt mitte midagi ei toimu ja pole ühtegi tuntud aariat. Vähemalt muusikaliselt seal küll midagi ilusat või meeldejäävat polnud. Othellot laulnud Kristian Benedikt on vist kunagi käinud Vanemuises esinemas, millegipärast seostus ta mulle „Rigoletto“ krahviga. Jagot laulnud Audrius Rubežius nägi välja nagu Mart Laisk ja oli minu meelest selle koosseisu kõige parem laulja. Aga muidu olid nad kuidagi kahvatud, üsna meie omade tasemel, nii et mingit sellist suurt ovatsiooni ja üksikuid plaksutamise ajaks püsti tõusnud inimesi ma küll poleks oodanud. Õnneks kogu saal ikka püsti ei tõusnud, nii et jagasid ilmselt minu arvamust, et midagi üleloomulikku selles esituses ei olnud, aga kaugelt kohaletulemise, esitamise ja millegi teistsuguse eest võis tänada küll. Desdemonat oli pandud lauma mingi päris peletis Sigute Stonyte. Ülekaalulisus tema puhul nii väga ei häirinud, natuke paksuke oli, aga tal oli hästi kole kullinina ja vihane pilk. Lõpus peavad surnud Othello ja Desdemona ära mahtuma tiibadest kokkupandavasse kookonisse, aga kuna 2 veel eraldi seisvate tiibade vahel lamavat lauljat on liiga paksud, siis ei õnnestu Cassiol neid tiibu päris korralikult kookoniks kokku panna. Väga igav lugu oli, aga tuli ära vaadata, sest see oli ikkagi Nekrošius ja ma pole varem „Othello“ ooperit näinud ka. Otsisin kogu aeg sarnasusi kunagi draamafestivalil näidatud Nekrošiuse „Othello“ sõnalavastusega, aga leidsin neid ainult niipalju, et Othello ja Desdemona tegid vastastikku kätega teineteise käte ümber ringe. Nagu moodustasid teise käe ümber oma kätest võru, selline sümbol, nagu nad oleksid igaveseks seotud. Sõnalavastuses oli Desdemona tapmine vinge stseen, seal mängis Desdemonat baleriin ja ta andis siis sellesse stseeni väga suure tantsulise liikumise panuse. Othello kogu aeg lükkas Desdemonat endast eemale, aga naine jooksis tema juurde tagasi ja klammerdus tema külge. Ja siis moodustati jälle kätega võrusid teineteise ümber. Põimiti käed võruks kokku ja Desdemona rippus niimoodi raevutseva mauri küljes. Siin oli Nekrošius välja mõelnud igasugu huvitavaid liigutusi ja liikumismustreid, mis mõjus tavaliselt oma aariaid esitavate ooperiartistide ja koori puhul värskendavalt. Tihti kaeti silmad kätega kinni, nagu oleks tegemist pimeda massiga, kes ei näe, et Desdemona on ilmsüütu ja Othello kahtlustab teda asjatult. Avastseenis, kui saabub Othello laev, tervitavad naised mehi oma põlvi hõõrudes. Mingid sellised asjad käisid, kuigi ma eriti aru ei saanud, milleks see vajalik oli, aga ikka natuke huvitavam vaadata, kui niisama tuimalt seisvaid ja laulvaid inimesi. Emilial oli küll vähene laulupartii, aga seda huvitavam oli tema liikumine. Minu jaoks oli igal juhul Laima Jonutyte Emiliana selles lavastuses suurem staar kui naiskangelane Desdemona. Pikas Desdemona magamistoas toimuvas stseenis, kus Desdemona mingist pajust sonib, oli Emilia hästi liikuvaks tehtud, ta mängib Desdemona pruudilooriga, mille Desdemona palub tal korda teha, oma peatset surma ette aimates, et teda siis pruudilooriga maha matta saaks. Emilia sahmib kogu Desdemona pika aaria vältel tagaplaanil looriga, saputab seda, räsib, silub, laotab laiali. Paju laulus lootsin tunda ära kasvõi mingit motiivi lavastuses „Williamile“ kõlanud paju laulust, mida lauldi Ophelia leinalauluks, aga see ei olnud ikka sama ooper. Lõpus sai isegi natuke nalja. Närvihaige ja kõiki kahtlustav neeger, kes usub rohkem mingit lolli intriganti kui oma armastavat ja armastatud naist, tapab Desdemona ära. Siis toimus umbes sama koomiline stseen, nagu paar aastat tagasi Kuldsel Maskil nähtud Magnitogorski „Äikses“. Seal oli Katja just surnuna jõest välja toodud ja eeslavale lebama pandud, aga kogu seda lavastust läbivaks teemaks olid sääsed. Neid tapeti suure käteplaginaga vahetpidamata. Siis tulebki jälle kõigile sääsetapuhoog peale ja isegi surnud Katja tõuseb korraks istukile, et sääski eemale peletades käsi kokku lüüa. Nüüd lamas justkui surnud Desdemona juba oma „voodis“, aga tõstis siis ootamatult käe, kätega vehiti selles ooperis iga juhuse puhul, ja laulis veel oma viimse hingetõmbe. Niimoodi ooperis nähtuna on see tõesti naljakas, et keegi tapetakse ära või ta on juba surmavalt haavatud, aga ta ikka veel laulab pärast seda. Ka Desdemona tapmine toimus käte sümboliga, milleks oli taas kahest käest moodustatud võru. Othello tõstis väljasirutatud, kuid kokkupõimitud käed ümber Desdemona kaela ja ootas, kuni naine lämbub. Teine naljakas moment oli kohe peale seda, kui saabus Emilia ja Othellol silmad avas. Siis hakkab Emilia raevutsema, et tema puhas ja süütu emand on mingi vandenõu ohvriks langenud ja armukadedusest pimestatud neeger ilusa naise ära tapnud. Othello hoiab siis Emilial käest kinni, Emilia aga üritab kuhugi liikuda ja vehib koha peal seistes naljakalt jalgade ja ühe vaba käega. Kostüümid olid täitsa jubedad kaltsud. Koor oli kaetud arusaamatute vammustega, porivärvi sõdurisinelid ja koristajariided. Täiesti värvivaba, nagu oleks tegemist jälle ühe värvipimeda kunstnikuga. Naistele olid seotud pähe neid koledaks tegevad rätid. Lavakujunduses ka midagi erilist polnud, isegi radiaatorid olid lavale toodud, millest ma jälle aru ei saanud, miks. Palju vehiti sellele loole omaselt rätikutega, proloogi oli välja mõeldud isegi selline stseen, kui eesriide peal joonistub välja valgusruut. Tuleb Jago ja lõikab selle ruudu välja, pistab omale taskusse ja läheb edasi oma võigast plaani hauduma. Nii et siis lõikas välja selle rätiku, mis lõpuks Desdemonale saatuslikuks saab. Desdemona puhul oli nõmedalt rõhutatud seda, et ta on pühak. Lavale kanti inglitiivad, Desdemona esitas neid oma käte kohal lehvitades ühe aaria. Eks mõne arvates võib tõesti olla, et naine, kes suudab armastada neegrit, on pühak. Iseenesest olid need tiivakujulised moodustised väga huvitavad asjad. Pärast kujutasid need õielehena maha laotatud sänge ja kõige lõpuks, kui tiivad tõsteti külje peale, moodustus neist kookon, kuhu 2 paksu lauljat ära ei mahtunud. Veel oli lava peal huvitav ringareen, kõrgemal asetsev tasapind tagumisse otsa tõusvas suunas, selle ringi sisse moodustus veel omakorda tumedam, aga mitte otseselt tume ring. Ringi aluspind oli valge, väiksem tumedam ring helehall. Ringi ääred olid ääristatud mustaga. Selle ringi peal taidlesid peategelased, vahepeal kujutas see endast lossiplatsi trepiosa, siis Desdemona magamistuba. Magamistuppa olid veel toodud 2 huvitavat tooli, 4 väikest jalga istme all, siis väike plaat istmeks ja seljatoe aset täitis pikk istmest väljaulatuv pulk. Muu rahvas taidles ringi ümber, vahepeal kükitati ringi ümber või peideti ennast selle taha, jäeti välja ainult käed, millega ringi nagu trummi peale rütmi taoti. Ja veeretati mingeid koormakotte, kuhu Othello lossiplatsil toimunud vihahoos Desdemona paiskas. Mõtlesin pikalt, kas mõned aastad tagasi Pärnus nähtud „Aida“ oli ka Leedu Rahvusooper või mõni muu Leedu ooperiteater, aga oli ikka Rahvusooper, sest tundsin kooris ära „trollijuhi“, keda ma juba Pärnus vaatasin, et see mees näeb välja nagu trollijuht.