Augustikuu

Tracy Letts „Augustikuu“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Küllalt jama ja hästi pikk lugu lolliks läinud Ameerika pereonnast. Vaatasin neid nagu nähtust, et meil ju siin midagi sellist pole. Midagi „Pikk päevatee kaob öösse“ stiilis, seegi Ameerika tükk. Suur ja laialivalgunud perekond, kus keegi ei tea, mis teised teevad. Kokku saavad selle puhul, et isa on kadunud ja siis leitakse isa laip ja ülejäänud aeg on matus ja peied ja kõik lahkavad oma probleeme. Lõpuks tuleb veel välja, et lisaks kolmele õele on neil ka poolvend, kes on siiani olnud nende tädipoeg, aga ema õde tegi sellise nipi, et sai õemehega lapse. Ja üks õdedest on parajasti tädipojaga paari heitmas, kavatsevad koos New-Yorki kolida ja seal uut elu alustada, kui siis ema selle välja ütleb, et tegelikult on see poiss teie vend, purunevad ka selle õe plaanid. Mängiti ju päris hästi, aga seda kõike oli liiga palju. Liiga palju teemasid, liiga palju karaktereid, kes kõik kippusid laiali valguma ja korralikku pilti neist kellestki ei saanud. Kuigi lavastuslikult oli väga hästi tehtud, näiteks peielaua-eelne stseen, kus kõik tegelased on laval ja igaüks arutab kellegagi oma teemat. Hästi suur sagimine ja jutuvada, aga kellegi juttu konkreetselt esile ei tule, kõik räägivad vaikselt omavahel, kahe-kolmekesi, kõiki gruppe saab jälgida. Kui põhiliselt on kiidetud selle lavastuse puhul Ita Everi Violeti, siis sellega tuleb muidugi nõustuda, et hiigelsaavutus nii vanalt näitlejannalt. Kui vitaalne ja mänguline ta ikkagi. On vaatasin seda sellise pilguga, et ilmselt üks viimaseid kordi, kui ma Everit laval näen, eks igaühele on antud oma aeg. Ja tänasin saatust selle eest, et mulle see imeline võimalus on antud, näha Everit lisaks tema kõigile eelnevatele võrratutele rollidele veel ühes suurepärases rollis. Aga ega teised näitlejad kehvemad polnud. See polnud isegi hea ansamblimäng, vaid igaüks oli oma rollisoorituselt väga heal tasemel. Absoluutselt kõik, nii et vist selles mõttes ikkagi ansambel, et keegi ei langenud ansamblist välja, ei hakanud lohisema, ei olnud kohe nähtavalt teisel tasemel. Ehk ainult Viire Valdma indiaanitar ja Tõnu Kargi šerif tundusid liigsena. Aga need olid ka nii kõrvaltegelased, et teiste kohta, kes rohkem lavaruumi said, võib öelda, et olid Everiga esituselt võrdsed. Nagu oleksid nad kõik peategelased. Ainult et see lugu jättis mind liigutamata ja ei tekitanud mingit erilist tunnet, et ma nägin väga head lavastust. Jah, häid näitlejatöid nägin küll, huvitavat lavakujundust nägin, aga ei midagi enamat, nagu polnud seda tervikut, mis paneks õhkama, et sellist hetkede nimel tasub teatris käia. Lavakujundus oli väga detailirikas. Näidati vaadet maja kolmest korrusest, käänulise trepiga, väikese avaga köögiruumidesse. Teisel ja kolmandal korrusel olid väikesed nišid, kus samuti väheke tegevust toimus, aga põhitegevus toimus siiski suurel laval ehk elutoas. Seal oli hästi palju mööblit, küllalt stiilne kujundus, nii et näitlejatel oli vahel isegi raskusi, et ühest kohast teise liikuda, millelegi otsa komistamata. Kui peale etendust kava lugesin, sain teada, et see on sama kirjanik, kes kirjutas „Killer Joe“. Igal juhul oli „Killer“ palju parem näidend kui „Augustikuu“.