Pardijaht

Aleksandr Vampilov „Pardijaht“, lavastaja Pavel Safonov, Druigoi Teatr, Moskva Tahtsin seda etendust näha eelkõige loo pärast. Häguselt on meeles mingi vene film, mis oli hästi jama, nii et ma seda korralikult ei vaadanudki, vaid hästi jäi sealt meelde ainult üks koht, kus mees üritas ennast jahipüssist maha lasta ja võttis selleks jalast soki, et jalaga päästikule vajutada, samal ajal kui püssitoru oli suhu torgatud. Muidugi olin kuulnud ka ühest Draamateatri „Pardijahi“ lavastusest, mille kohta öeldi: „Pange Zilov riidesse!“, sest Zilovit kehastanud Mikk Mikiver oli seal lühikestes pükstes ringi jooksnud. Lugu ise oli küllalt jama ja enamus näitlejatöid jättis ka soovida. Zilovit mänginud Vladimir Jepifantsev suutis ennast siiski jõuliselt kehtestada ja esitas tugeva skisofreeniku, kes tühja koha pealt kõigiga tülli pöörab ja alati kellelegi midagi halvasti ütlema peab. Selline omamoodi misantroop, kes samas inimesteta elada ka ei saa. Ikka korraldab enda juures pidusid või käib seltskonnas istumas, otsib omale naissuhteid, kuigi kodus on armastav naine olemas. Näitlejad olid kõik tundmatud, kui mitte arvestada Suure Nikita tütart Nadežda Mihhalkovat. Muidu teda ära ei tunnekski, isaga pole tal mingeid sarnasusi ja loomulikult ei sarnane ta enam ka sellele musikesele ninatargale tüdrukule, kes ta „Päikesest rammestunutes“ oli. Aga nagu Nadežda lavale tuli, käis saalist läbi kerge kahin: „Mihhalkova...!“ Profiilis vaadates on tal huvitavalt pikk nina, otsevaates see nina nii ebaproportsionaalne ei tundu. Zilovi esimene armuke, kõiki mehi Alikuteks nimetav Vera Anastassia Vedenskaja kehastuses oli lihtsalt ilus naine, kandis veel demonstratiivselt hästi minisid kitleid ja kõik kleidid olid tal hästi ümber, nagu selline omapärane nõukogudeaegne seksisümbol. Väga hea esitus oli Zilovi sõbra-töökaaslase „lahingusõbranna“ ehk abikaasa Valeria Anastassia Vassiljeva mängituna, selles naises oli vajalikku särtsu ja talle antud sõnaline osa oli ka kaasahaarav. Kuidas ta oma mehe eest võitleb, et sellele käskkirja ei kirjutataks, mainides ülemusele nagu muuseas, et teate, kõige suurem karistus sellele mehele on see, kui ta ei saa jalgpalli vaatama minna. Sellest oli natuke kahju, et Nokia kontserdimaja lava tundus selle tüki jaoks lootusetult suur olevat. Ruumi jäi liiga palju tühjust ja üksik tegelane selles avaruses mõjus liiga hädisena. Ziloviga toimuva parema üleandmiseks oleks tahtnud väiksemat ruumi, kus ta tegelasena kannatab. Mitte nii, et sõber tuleb külla ja hakkab Zilovi korterit kiitma, peab sealjuures ühest lavaservast teise jooksma, et küll sul on ikka ilus vannituba ja kui ilus vaade rõdult avaneb! Ruum oli suur ja tühi, seda täitsid ainult mõned üksikud esemed, et saaks võimalikult kiiresti stseenivahetusi teha. Nii muutus Zilovi korter kord restoraniks, kord töökabinetiks. Uksestseen, kus ühel pool ust naise poolt korterisse luku taha pandud Zilov ja teisel pool ust naised – alguses ametlik naine, kes Zilovi korterisse lukustas, siis Zilovi armuke – oli lahendatud ukse lava keskele toomisega. Nii et Zilov ja tema erinevad naised istusidki erinevatel pool ust, ust koos poodiumiga pöörati ringi ja nii sai näha ka teisel pool ust toimuvat. Kuigi see, et naine Zilovi poole jutu pealt ära läks, oli näha ka ilma ust pööramata.